Kas vedas või tegime midagi õigesti?

 

Head uut liiklusaastat meile kõigile. Järgnev on mõtisklus, millele eelmise aasta viimastel päevadel tabasin ennast mõtlevat.

Kas vedas või tegime midagi õigesti?

Kui langeb liiklussurmade arv, kerkib paratamatult küsimus: kas see oli teadliku tegevuse tulemus või lihtsalt vedamine? Kui me ei suuda näidata põhjuslikke seoseid, siis aus vastus ongi “me ei tea” ja kui me ei tea, tähendab see, et juhusel võib olla meie edus liiga suur roll.

Väikeriigi kontekstis on aastane hukkunute arv statistiliselt suur ja vägagi tundlik näitaja. Üksainus traagiline õnnetus mitme hukkunuga võib muuta kogu aasta vaadet ja seetõttu ei ole mõistlik segi ajada lühiajalisi kõikumisi pikaajaliste trendidega. Trend vajab aega, järjepidevust ja mitut sõltumatut mõõdikut – rasked õnnetused ja vigastused, kiirused, joobes juhid, turvavarustuse kasutamine, erinevate liiklusõnnetuste arv jne.

Kui keegi väidab, et tulemused on mõne konkreetse tegevuse tulemus, tuleb esitada kolm lihtsat küsimust:

– Kas muutus oli järjepideva ja sihitud tegevuse tagajärg?

– Kas muutus on püsiv, mitte juhuslik kõikumine?

– Millist rolli mängisid välised tegurid?

Ilm, liikluskoormus, majandus, kütuse hind, politsei nähtavus, sõidukite vanus, inimene ise – kõik need mõjutavad liiklusohutust. Kui nendega ei arvestata, siis ei mõõda me poliitika mõju, vaid loeme kokku juhuseid.

Üks hea aasta ei tõenda head liiklusohutuspoliitikat. Üks halb aasta ei tõenda selle läbikukkumist, aga kui me kuulutame edu ilma töötava süsteemi ja mõõdikuteta, siis petame ainult iseennast.

Seepärast tasub võtta skeptiline, aga konstruktiivne hoiak: rõõmustame, aga ei rahuldu.