Talv ei muuda juhiabisüsteeme mõttetuks — ta toob välja nende piirid ja võimekuse

ADAS ehk juhiabisüsteemid on loodud juhti toetama, mitte teda asendama. Talvised tee- ja ilmastikuolud ei muuda neid süsteeme kasutuks, küll aga toovad selgelt esile nende tegeliku võimekuse. Lumega kaetud sõidurajad, jäide anduritel ja madal visuaalne kontrastsus (lume heledus, jää peegeldus, madal keskpäevane päike talvel) mõjutavad paratamatult kaamerate ja radarite töökindlust. See kõik on keskkonnast tulenev piirang, millega süsteemid on projekteeritud toime tulema vaid teatud ulatuses.

Seetõttu ei ole keskne küsimus mitte tehnoloogias, vaid selle kasutamises. Hästi õpetatud ja teadlik juhiabisüsteemide kasutaja ei karda neid ega looda nendele pimesi, vaid kasutab neid teadlikult ja saab aru, millal ja miks abisüsteemide töövõime võib väheneda või hoopis katkeda. Talvistes oludes tähendab see arusaamist, et sõiduraja hoidmise abi võib ajutiselt välja lülituda, automaatne pidurdamine reageerida teistsuguse ajastusega ning adaptiivne püsikiirusehoidja ei pruugi arvestada tegelike haardetingimustega teel.

Oluline on teada, et need piirid ei teki alles talvel. Juhiabisüsteemid ei vabasta juhti vastutusest ka suvisel kuival teel, aga talv muudab selle lihtsalt nähtavamaks ja vähem andestatavamaks. Kui juht säilitab pideva kontrolli enda ja sõiduki üle, täidavad ADAS süsteemid oma õiget rolli: koormust vähendavaks ja tähelepanu toetavaks abivahendiks. Kui aga vastutus nihkub märkamatult tehnoloogiale, muutub piiratud töökindlus ohutuse lisandväärtuse asemel hoopis riskiteguriks.

Seega ei ole sisuline küsimus selles, kas ADAS „töötab talvel“, küsimus on selles, kas juhiabisüsteemide kasutaja on piisavalt teadlik nende tööpõhimõtetest ja piiridest. Talv ei nõua ADASist loobumist, vaid eeldab paremat kasutaja teadlikkust ja õpet, realistlikke ootusi ning selget arusaama sellest, kus lõpeb tehnoloogia võimekus ja algab juhi vastutus.