Liikluskäitumise psühholoogia ütleb meile väga selgelt: kui keskkond muutub stressirohkeks, muutub inimese käitumine vähem ratsionaalseks, vähem enesekontrollituks ja rohkem impulsiivseks. Kuum ilm on täpselt selline keskkond. See ei tapa nagu jäide sõiduteel, mis põhjustab otsese libisemise. Kuumus teeb midagi palju kavalamalt: see õõnestab inimese sisemist stabiilsust. Ja see ilmneb just käitumises.
Taluvuslävi langeb – agressiivsus tõuseb
Üks enim uuritud käitumuslikke muutusi palavuse korral on madalam frustratsioonitaluvus. Kuumuses muutume kõik kergemini ärrituvaks. Inimene, kes tavapäraselt suudab ristmikul foori taga rahulikult oodata või lasta teisel sõidurada vahetada, muutub kannatamatuks. Hakatakse vilgutama tulesid, signaalitama, teisi liiklejaid oma käitumisega survestama, tegema järske manöövreid – kõik see on juba agressiivne käitumine.
Keskkonnatingimused, mis tõstavad ebamugavust, soodustavad agressiooni. Auto sisekliima palavaga on ideaalne retsept plahvatuseks – eriti Eesti teedel, kus teise juhi poolt tehtud eksimuse taluvus on niigi madal.
Kiirustamine – mitte efektiivsusest, vaid ebamugavusest
Kuumusega seotud käitumuslik lõks on sund kiirustada. Juht tahab võimalikult kiiresti koju jõuda, vältida ootamist, vältida lisapeatusi. Aga kiirustamine ei põhine enam liiklusolukorra analüüsil, vaid ebamugavustunde pealt tehtud otsustel, hiline pidurdamine, ebapiisav pikivahe, liiklusmärkide ignoreerimine, keelava fooritulega üle ristmiku lipsamine.
Tegemist ei ole riskikäitumisega klassikalises mõttes, vaid mugavuskäitumisega, mis tekib soovis kiiresti ebamugavusest pääseda. Kuid liikluses tähendab see ohustatust nii endale kui teistele.
Empaatia vähenemine – „mina tahan, mul on palav“
Palava ilmaga ei kao ainult tähelepanu – kaob ka empaatia. Kui inimesel on füüsiliselt ebamugav, tõmbub tema psüühika enda sisse ja kui empaatiat pole, ei märgata jalakäijat, ei hinnata kaassõitja väsimust, ei mõisteta ees aeglasemalt sõitva inimese vajadusi.
See toob kaasa “mina esimesena käitumise.”
Rutiinide hülgamine – sest „pea ei tööta“
Kuumus häirib inimese tavapärast vaimset struktuuri. Juhil võivad ununeda isegi automatiseeritud tegevused: suunatule näitamine, peeglisse vaatamine, käiguvahetus, turvavöö kinnitamine jpm.
Eneseületamine – „ma pean hakkama saama“ müüt
Käitumuslikult on eestlane (ja üldse põhjamaalane) üsna sitke – me ei taha tunnistada, et oleme väsinud, hajevil või ülekuumenenud. Palava ilmaga rooli istudes surutakse alla kõik märgid kurnatusest, sest kultuuriliselt on meid õpetatud “kannatama”.
See viib olukorrani, kus juht sõidab edasi, kuigi peaks peatuma. Ei võta pausi, kuigi silmad ei fokusseeru enam liiklusele, ei joo vett, kuigi suu on kuiv ja peas kumiseb. Ja lõpuks – juht teeb vea, mille kohta pärast öeldakse: „Ei saanudki aru kuidas juhtus.“
Kui me räägime inimfaktorist, siis kuuma ilma puhul on inimfaktor massiivselt kompromiteeritud. Ja mitte lihtsalt füüsilise võimekuse languse tõttu, vaid selle tõttu, et inimese otsused, emotsioonid ja sotsiaalne tunnetus kõik kannatavad.
Kuumus ei võta juhilt õigust roolis olla, aga see võtab talt võime olla parimal tasemel juht ja just käitumuslikud muutused – agressioon, impulsiivsus, hoolimatus ja kiirustamine on need, mis põhjustavad tegelikke õnnetusi.
Seega, kui keegi palaval päeval liikluses „mõtlematult“ käitub – ära küsi, miks ta nii loll on, küsi, kas ta lihtsalt enam ei mõtle adekvaatselt, sest kuumus võttis selle oskuse?
