Liikluskäitumise uurimisel on oluline vaadelda mitte ainult liiklusõnnetuste statistikat või infrastruktuuri kvaliteeti, vaid ka väikeseid, igapäevaseid tegevusi, mis kajastavad juhi suhtumist kaasliiklejatesse ja kehtivasse normiruumi. Üheks selliseks näitajaks on suunatule – ametlikult suunamärguande – kasutamine manöövrite eel. Kuigi see on liiklusseaduses selgesõnaliselt reguleeritud ja tehniliselt lihtsasti teostatav toiming, on selle eiramine muutunud Eesti liikluspildis nähtavalt levinud käitumismustriks.
Käesolev käsitlus vaatab suunatule mitte kasutamise motiive, sotsiaalpsühholoogilisi põhjusi ning küsib kriitiliselt: kas me seisame silmitsi pelgalt üksikisikute hooletusega või on tegemist laiemalt liikluskultuuri normatiivse lagunemisega, millele tuleb süsteemselt reageerida?
Ignorantsus: teadmatus või oskuse puudumine?
Üheks võimalikuks seletuseks suunatule mittekasutamisele on teadmatus – eeldus, et juht ei pea manöövri puhul vajalikuks oma kavatsusi teistele teada anda. Siiski tuleb tunnistada, et tänapäevases juhikoolituses ei jäeta suunatule funktsiooni ja kohustuslikkust tähelepanuta ning vastavad teadmised omandatakse juba algastme teooriakoolituses. Seega pole tõsikindlaid aluseid väitele, et tegu oleks massilise teadmatusest tuleneva käitumisega. Pigem viitab selline käitumine kognitiivsele väärmõistmisele: juht hindab olukorda lähtudes vaid enda vaatepunktist, eeldades, et „kuna mina kedagi ei näe, pole ka kedagi, kellele teavitust anda“. Tegemist on klassikalise egotsentrilise tajumoonutusega, mida liikluspsühholoogias käsitletakse kui potentsiaalselt ohtlikku otsustusviga.
Hoolimatus: suhtumise probleem
Teine ja olulisem tegur on hoolimatus, mis viitab juhi teadlikule valikule jätta suunatuli näitamata, isegi kui ta mõistab selle vajadust. Hoolimatus ei tulene oskuste puudumisest, vaid hoiakust, mille keskmes on üleolev või ükskõikne suhtumine kaasliiklejatesse. Selline käitumine on sotsiaalpsühholoogiliselt seotud autoritaarse liikluskäitumise profiiliga, kus juhil puudub sisemine motivatsioon osaleda liikluses kui koostööpõhises süsteemis. Hoolimatu juht ei riku reegleid teadmatusest, vaid otsustab neid ignoreerida, kuna peab oma tegevust tähtsamaks teiste ohutusest või mugavusest.
Normatiivse lagunemise sümptom?
Suunatule mittekasutamine võib olla indikaator laiemast nähtusest, mida võib kirjeldada kui liikluskultuuri normatiivset erosiooni. Kui liikluses üha enam esineb käitumismustreid, kus reeglite täitmine ei ole enam mitte sisemise motivatsiooni, vaid ainult võimaliku trahvi vältimise küsimus, viitab see väärtuskeskkonna muutumisele. Liikluses ei toimi kokkulepped, kui puudub vastastikune usaldus. Suunatuli ei ole pelgalt tehniline märguanne – see on märgis sellest, et ma olen osa jagatud süsteemist. Kui see žest kaob, tähendab see, et me ei pea kaasliiklejat väärtuslikuks informatsioonipartneriks, vaid pigem tülikaks takistuseks.
Seaduskuulekas juht kui kõrvalekalle?
Paradoksaalsel kombel on Eesti liikluses hakatud tajuma seaduskuulekat juhti – seda, kes järjepidevalt näitab suunda, hoiab pikivahet ja annab teed – kui liikluse tempo pidurdajat või lausa „pehmet“ liiklejat. See sotsiaalne nihe on murettekitav. Kui normatiivne käitumine marginaliseeritakse ja hakatakse tajuma kõrvalekaldena, on liikluskultuuris alanud väärtuslik nihestus, mis vajab tähelepanu nii hariduses, järelevalves kui ka avalikus diskursuses.
Kokkuvõtteks
Suunatule mittekasutamine ei ole süütu „pisiasi“, vaid peegeldab väärtuslikke lõhesid meie liikluskultuuris. Tegevuse taga võib olla ignorantsus – sageli siiski teatud teadmiste piiratuse tõttu –, kuid sagedamini on põhjuseks teadlik hoolimatus ja individualism. Suunatule kasutamise soodustamiseks tuleb käsitleda seda liikluskäitumise eetilise komponendina, mitte ainult tehnilise normina. See tähendab senisest selgemat väärtuspõhist lähenemist juhikoolituses, avalikes kampaaniates ja liikluskasvatuses, kus suunatule näitamine esitletakse sotsiaalse vastutuse, mitte seadusliku miinimumi osana.
