Eesti uus liiklusohutusprogramm seab endale suurejoonelise sihi: kümne aasta pärast peaks olema hukkunute arv vähemalt kolm korda väiksem. Ambitsioonikas eesmärk, aga küsimus on, kuidas seda saavutada? Üheks peamiseks tööriistaks on välja pakutud keskmise kiiruse automaatne kontroll maanteedel.
Kui sõiduk liigub lubatust kiiremini, kasvab iga väiksemgi juhi poolt tehtud viga mitmekordseks riskiks. Statistika ütleb lihtsalt, et iga 1 km/h kiiruse kasvu tõstab inimkannatanutega õnnetuse tõenäosust ligi kolm protsenti, mis omakorda tähendab, et kiiruse vähendamine pole pelgalt eesmärk programmis, vaid elu ja surma küsimus.
Transpordiameti läbi viidud pilootprojektid näitasid, et ligi 40 protsendil sõidukeist mõõdeti katselõikudel suurem keskmine kiirus kui lubatud. Järeldus on ühene: kui puudub reaalne kontroll, ignoreerib suur osa juhte kehtestatud piiranguid.
Miks on keskmise kiiruse mõõtmine tähtsam kui üksik kaamera teeserval? Sellepärast, et see mõjutab kogu sõidustiili. Enam ei piisa sellest, et enne kaamerat pidurit tallata ja pärast kiirendades „kaotatud” aeg tagasi teha. Keskmine kiirus tähendab, et kogu teekonna jooksul tuleb püsida mõistlikus tempos, mis omakorda vähendab närvilisi möödasõite, ühtlustab liiklusvoogu ja vähendab ka õnnetuste riski. Mitmes lähiriigis nagu Leedu on keskmise kiiruse mõõtmine tõestanud oma väärtust ja õnnetuste arv on langenud kümnete protsentide võrra.
Aga kas see lahendab kõik probleemid? Muidugi mitte, sest suurimad riskid on meil endiselt taristu ja liikluskultuuri vahelises konfliktis ehk sõidukijuhis. Eestis on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine olnud alati natuke nagu auasi – kui tee on tühi, siis miks ma ei võiks vajutada? Probleem on aga selles, et üks vale hinnang või ootamatu olukord ei küsi, kui „hea juht” keegi on. Füüsika on karm ja andestamatu ning inimkehal on olenemata sõiduki turvalisusest taluvuse piirid.
Seetõttu vajab uus programm peale tehniliste lahenduste ka ausat ja järjekindlat suhtlust avalikkusega. Inimestele tuleb selgitada, miks keskmise kiiruse kontroll ei ole järjekordne riigieelarve täitmise vahend, vaid reaalselt elusid päästev süsteem. Eesti on juba liiga kaua lohutanud end loosungitega ja uus programm ei tohi jääda järjekordseks paberiks, mille kohta riigikontroll kümne aasta pärast ütleb, et „eesmärgid jäid saavutamata”.
Keskmise kiiruse kontroll ei ole populaarne teema, sest see tähendab rohkem vastutust ja vähem mugavust, aga kui päriselt tahame, et 2035. aastal ei peaks mõni perekond matma liiklusõnnetuse tõttu oma lähedast, siis on see samm vältimatu. Küsimus pole enam selles, kas seda vajame, vaid selles, et millal meil on julgust astuda samm, mis päästab elusid.
Artikkel: https://online.le.ee/2025/10/14/tarmo-vanamoisa-keskmine-kiirus-paastab-elusid/
