Juhikoolitus on traditsiooniliselt rajatud ratsionaalsusele – teadmistele, reeglitele, normidele ja kontrollile. Õpetaja õpetab, õpilane õpib, eksamineerija hindab. Kõik näiliselt loogiline ja süsteemne, aga praktikas, liikluses ja klassiruumis, ei toimi inimene nagu algoritm.
Otsuseid juhivad sageli tunded, mitte teadmised, sest kui emotsioonid puuduvad, ei toimu ka otsustamist ja inimene jääb ratsionaalsuse lõksu.
Seetõttu tulebki endalt küsida: kas juhikoolituses on emotsioonid takistus, mida tuleb ohjata, või ressurss, mida tuleb mõista ja kasutada?
Ratsionaalsus ja emotsioonid kui õppimise katalüsaator
Õppimine ei ole ainult informatsiooni omandamine; see on tähendusloome protsess, sest õppimine on emotsionaalselt laetud. Kui inimene ei tunne seost õpitava ja iseenda vahel, jääb teadmine pealiskaudseks ja kergesti ununevaks. Juhikoolituses tähendab see, et kui õpilane õpib ainult reegleid, kuid ei taju nende seost oma eluga, ei teki väärtuspõhist käitumist. Emotsionaalne seotus – näiteks hirm riski ees, empaatia teiste liiklejate vastu, rõõm õnnestumisest, loob püsiva kognitiivse sideme.
Seega ei ole emotsioonid õppimises segav faktor, vaid mälu ja tähenduse võimendi ja õpetaja ülesanne on neid suunata, mitte summutada.
Ratsionaalne teadmine muutub eluliseks alles siis, kui see on emotsionaalselt tähenduslik. Õpetaja võib rääkida peatumisteekonnast, kuid kuni õpilane ei ole kogenud, kui pikk tundub aeg pidurdades , jääb teadmine abstraktseks.
Õpetaja saab muuta ratsionaalse teadmise tähenduslikuks, kui seob faktid reaalse kogemusega, laseb õpilasel kirjeldada, mida ta tundis ja miks, õpetaja ise väljendab oma tundeid ja reaktsioone professionaalselt, mitte neid varjates.
Selline lähenemine nõuab emotsionaalset kompetentsi ehk oskust oma ning teiste emotsioone märgata, mõista ja reguleerida. Õpetaja emotsionaalne kompetents ei tähenda lihtsalt „tore olemist“ või empaatiat, vaid on psühholoogiliselt struktureeritud pädevus. Seda saab mõõta kolmes dimensioonis:
- Eneseteadlikkus – oskus märgata ja mõista oma tundeid õpetamise olukorras (nt frustratsioon ebaõnnestumise korral, rõõm õpilase edust).
- Emotsioonide reguleerimine – võime hoida professionaalset tasakaalu, ilma et emotsioonid muutuksid autoritaarsuseks või distantseerumiseks.
- Sotsiaalne tundlikkus – oskus lugeda õpilaste emotsionaalset seisundit ja kohandada õpetuslik lähenemine vastavalt.
Need aspektid on mõõdetavad vaatluse, enesehindamise ja õpilaste tagasiside kaudu. Praktikas võiks õpetaja hindamisel lisada ka komponenti „emotsionaalne mõju õppimisele“– kuivõrd õpetaja suudab luua motiveeriva, psühholoogiliselt turvalise ja tähendusliku õpikeskkonna.
Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse sümbioos
Tõhus õpetamine ja õppimine toimub seal, kus ratsionaalne ja emotsionaalne koonduvad. Liigne ratsionalism muudab õppe steriilseks; liigne emotsionaalsus muudab selle ebastabiilseks.
Edukad õpetajad ja juhendajad on need, kes suudavad teadmist struktureerida ja kogemust humaniseerida. Nad mõistavad, et õppija motivatsioon ei tule käsust ega hirmust, vaid sisemisest tähendusest.
Sama kehtib ka liikluses – ohutust ei loo mitte reeglite teadmine, vaid emotsionaalne teadlikkus tagajärgedest. Kui emotsioon on mõtestatud, mitte maha surutud, muutub see eneseregulatsiooni tööriistaks.
Kokkuvõte
Juhikoolituses ei ole emotsioonid takistus, vaid õppimise ja käitumise mootor. Õpetaja roll on muuta ratsionaalne teadmine eluliseks kogemuseks ning arendada enda ja õppijate emotsionaalset kirjaoskust.
Ratsionaalsus annab struktuuri, emotsionaalsus annab tähenduse, ainult nende kahe koostoimes sünnib professionaalne ja inimlik juhiharidus.
Kui õpetaja lõpetab õppimise, lõpetavad tema õpilased uskumise, et õppimine on väärtuslik.
