Eesti liikluskorraldus seisab juba aastaid silmitsi dilemmaga: kas liiklus peab olema kiire või turvaline?
Selles küsimuses peitub ühiskondlik ja praktiline probleem, millel on otsene mõju mitte ainult liikluskultuurile, vaid ka inimeste igapäevaelule. Isegi kui liiklusohutuse valdkonnas on tehtud suuri edusamme, ei ole sujuvuse ja ohutuse tasakaalu leidmine kaugeltki lihtne ega universaalne. Reaalsuses jääb tihti mulje, et riigi ja kohalike omavalitsuste liikluskorraldus on rajatud valikule, kus kiirus ja ajakulu saavad enesekehtestatud prioriteediks, samal ajal kui ohutus jääb teisejärguliseks.
Liiklusohutuse ja sujuvuse vaheline tasakaalu leidmine ei ole ainult õiguslik või tehniline küsimus, vaid see puudutab ka inimkäitumist. Kuigi teadusuuringud on selgelt näidanud, et liiklusõnnetuste arv on kõrgem siis, kui liiklus on liiga kiire ja närviline, on ikkagi näha, et kiiruspiirangud ja muud ohutuse tagamise meetmed ei saa alati olla prioriteediks, kui eesmärgiks on kiirus ja liiklusvoogude sujuvus.
Kiirus on üks olulisemaid tegureid, mis määrab, kuidas liiklusvood ühiskonnas liikumiseks korraldatakse. Eesti teedevõrgus, kus suurema osa moodustavad linnalähised maanteed, on sujuvus ja kiirus omavahel tihedalt seotud. Kiiruspiirangute vähendamine ja teedevõrgu täiendamine on tihti seatud eesmärgiks, et tagada kiiremini liikumine. Kuid teistmoodi lähenemise korral – kus lisatakse täiendavaid liiklusohutuse elemente nagu kiiruspiirangud, jalakäijate ülekäigurajad/kohad ja foorid – on liiklus küll aeglasem, kuid märkimisväärselt turvalisem.
Siinkohal kerkibki esile dilemma: kuidas tagada kiirus, mis rahuldaks kõik osapooli, samas kui ohtlikud olukorrad muutuvad tihti vältimatuks just ülemäärase kiiruse tõttu?
Kui kiirus on prioriteet, väheneb liiklusmugavus, sest autode vahelised kaugused on väiksemad ja õnnetusjuhtumite tõenäosus suureneb. Ometi, kui liiklus on liiga aeglane, tekivad viivitused, mis omakorda toovad kaasa rahulolematuse ja ebamugavuse.
Kuidas aga muuta liiklusohutuse tagamine täpselt vastupidiseks? Üks kõige silmapaistvamaid ja efektiivsemaid meetodeid on tehnoloogia ja digitaalsete lahenduste kasutamine, nagu näiteks intelligentsete liiklusmärkide süsteemid, mille eesmärk on liiklusvooge paindlikult juhtida. Samuti on sujuvuse tagamise osa arvestatavad liiklus- ja kiiruspiirangud, mis on välja töötatud lähtuvalt teeinfost ja liiklusvoogude andmetest. Siiski, kuigi tehnoloogia võimaldab liiklusvoogusid optimeerida, jäävad mõned küsimused siiski vastamata. Eriti see, kui tõhus on inimeste käitumise mõjutamine liiklusmärkide ja karistuste kaudu?
Üks oluline probleem on, et kuigi karistusmeetmed – trahvid ja juhtimisõiguse peatamine – võivad teatud juhtudel käitumist muuta, ei tagada need alati pikaajalist muutust. Inimene on oma olemuselt ajuti vähem ratsionaalne, kui seadus seda eeldab. Teisisõnu, liiklusohutuse tagamiseks vajame palju rohkemat kui vaid kehtiva seadusandluse järgimist, me vajame süsteemset haridust ja harjumuste muutmist.
Eestis on tihti olnud prioriteediks liiklusvoogude kiirus ja sujuvus. Isegi kõrgetasemeline teeehitus ei saa tagada ideaalset tasakaalu ohutuse ja sujuvuse vahel. Teed on paremad, kuid liiklusõnnetuste arv ei ole langenud vastavalt ootustele, eriti linnalähedastes piirkondades, kus tihedad liiklusvood ning samal ajal mitmed ristmikud ja jalakäijate ülekäigukohad suurendavad ohtu. Eestis puudub veel põhjalik integreeritud strateegia, mis looks lahendusi liiklusohutuse ja sujuvuse dilemma lahendamiseks.
Ühelt poolt on olemas liikumisvabadus ja kiiruspiirangud, kuid nende rakendamisel ei ole piisavalt arvestatud inimeste käitumise psühholoogiliste aspektidega. Me ei saa lihtsalt oodata, et iga liikleja vastab sujuvuse nõuetele, järgides samas liiklusreegleid ja tagades teiste osaliste ohutuse. Tulevikus peaks liiklusseadus ja -korraldus liikuma proaktiivse ja hariva lähenemisviisi poole, kus rohkem väärtustatakse mitte ainult teede ehituslikke või tehnoloogilisi lahendusi, vaid ka liiklejate harjumuste ja käitumisnormide muutmist. Üks selline lahendus on kiiruspiirangute ja liiklusvoogude tasakaalustatud muutmine, et arvestada liiklejate vajadusi ja tagada kõigi turvalisus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kiirus ja turvalisus ei ole eraldiseisvad mõisted, vaid nad on omavahel seotud ja nende tasakaalustamine on liikluses jätkuvalt aktuaalne küsimus. Liikluskorralduse väljakutseteks jääb see, kuidas leida tasakaal kiire liikumise ja liiklejate turvalisuse vahel, rakendades tõhusamaid tehnoloogilisi lahendusi, samal ajal kui arendatakse teadlikkust liiklejate seas. Et saavutada optimaalne tasakaal, tuleb liiklusohutuse küsimus siduda mitme koostöö tasandiga, mis aitab tagada, et sujuvus ei tähenda kunagi ohutuse arvelt tegutsemist.
Siinkohal kerkibki esile dilemma: kuidas tagada kiirus, mis rahuldaks kõik osapooli, samas kui ohtlikud olukorrad muutuvad tihti vältimatuks just ülemäärase kiiruse tõttu?
