Eesti uus liiklusohutusprogramm seab endale suurejoonelise sihi: kümne aasta pärast peaks olema hukkunute arv vähemalt kolm korda väiksem. Ambitsioonikas eesmärk, aga küsimus on, kuidas seda saavutada? Üheks peamiseks tööriistaks on välja pakutud keskmise kiiruse automaatne kontroll maanteedel. Kui sõiduk liigub lubatust kiiremini, kasvab iga väiksemgi juhi poolt tehtud viga mitmekordseks riskiks. Statistika ütleb lihtsalt, et

Füüsiline aktiivsus, harjumuspärased tegevused ja liigutuste rutiin annab noorele juhile suurema eelise liikluses toime tulemisel. Kui te meenutate oma esimest auto juhtimise kogemust, siis kas mäletate, kui palju kulus energiat keskendumisele, õpitu meeldetuletamisele ja närveerimisele? Juba kogenud juhina on teie tegevused suuremalt jaolt automatiseeritud ja te ei mõtle enam sellele, kas turvavöö sai kinnitatud, kuidas

Kui küsida liiklusohutuse ekspertidelt, mis on kõige tõhusam viis vähendada õnnetuste arvu ja raskusastet linnades, tuleb vastus kiiresti: kiiruse alandamine. See ei ole arvamus, vaid aastakümnete pikkuse teadustöö järeldus. Füüsika on halastamatu – mida suurem kiirus, seda pikem peatumisteekond ja seda raskemad tagajärjed kokkupõrkel. Kuid miks ometi on see teema ühiskonnas ja poliitikas endiselt vastuoluline?

Kui keegi oskab mulle näidata viimase kolme aasta jooksul ilmunud arvamusartiklit, analüüsi või tulevikustrateegiat, mille on kirjutanud Transpordiameti liiklusvaldkonna juhid ja mille üle käib avalik arutelu, siis ma tõstan kaabut (mul ei ole seda, aga siis ostan). Aga seni tundub, et nende peamine strateegia on vaikus. Ei mingeid pikemaid mõtteavaldusi sellest, kuidas kujundada liikluskultuuri. Ei