Mind on hakanud kummitama üks ingliskeelne sõnamäng: driving (s)kills. Esmapilgul lihtne keeleline nali – sõnas „skills“ olev s-täht sulgudes vihjab sellele, et tegu pole mitte oskusega, vaid tapva riskiga (kills). Aga mida rohkem ma selle üle mõelda, seda vähem naljakas see tundub.
Sest just see – sõnadega mängimine peegeldab valusalt meie liikluskultuuri nähtamatut lohisevat varju.
Meil on hulk „oskusi“, mida praktiseeritakse päevast päeva, justkui need oleksid midagi tunnustamisväärset:
– oskus peale ühte õlut rooli istuda, sest “mida see mehele ikka teeb”;
– oskus arutult kiirust ületada, sest tee on tühi ja uus auto “püsib hästi teel”;
– oskus “ennustada”, et punase fooritulega veel üle ristmiku lipsata;
– oskus eeldada, et pimeda kurvi taga ei ole kedagi, sest “pole kunagi ju olnud”.
Need ei ole oskused. Need on normaliseeritud riskid, käitumisviisid, mida on aastatega lihvitud justkui oskusteks, kuigi sisult on need lihtsalt õnnetust edasi lükkavad hetked ja me oleme muutnud need oskused ühiskondlikult aktsepteeritavaks. Mitte otseselt, vaid läbi vaikimise, silmade kinnipigistamise ja läbi lause: “No kõik ju teevad nii.”
Aga probleem ei ole ainult indiviidis, kes peale klaasi või kahte rooli istub. Probleem on kultuuris, mis ei tunne ära, et just sellised “oskused” toodavad meie liiklusstatistika kõige raskemaid ridu – neid, kus number tähendab kaotatud elu. Neid, kus hukkunud jalakäija jääb numbriks Exceli tabelisse ja liiklusaasta aruandesse, aga leinav pere peab edasi elama tühjaks jäänud toas.
Me elame ühiskonnas, kus liiklus on kokkulepe – ja see kokkulepe põhineb usaldusel. Kui keegi otsustab rikkuda usaldust oma “oskuse” nimel, siis see ei ole enam ainult tema isiklik risk, see on kollektiivne ohutusprobleem liikluskultuuris.
Miks me siis selliseid (s)kills’e sallime? Sest need näivad igapäevaselt normaalsed. Neid näeb igaüks, iga päev, ent harva julgeb keegi öelda: “Stop. See ei ole oskus. See on hoolimatus.” Oleme muutunud liikluses üksteise riskide talujateks – justkui vaikivateks kaassüüdlasteks.
Kui me ei suuda lõpetada selliste käitumiste õigustamist, siis oleme peatselt ühiskond, kus igaüks peab liikluses arvestama mitte ainult vigadega, vaid ka süstemaatiliselt sisse kodeeritud tapvate “oskustega”.
Meil ei ole vaja rohkem (s)kills’e.
Meil ei ole vaja endas kindlaid inimesi, kes suudavad “oskuste” pealt sõita suure kiirusega või pärast pudelit õlut. Meil on vaja rohkem neid, kes teavad, millal on aeg jätta auto seisma, loobuda. Liiklus ei ole koht, kus tõestada oma “oskusi”, see on koht, kus igaühe elu sõltub kellegi teise otsusest või otsustamatusest ja kui need otsused on tehtud valesti – ükskõik kui vilunud kogemuse najal, siis ei ole need oskused midagi väärt. Need on lihtsalt tapvad eksimused, mis olid liiga kaua meie poolt sallitud.
(S)kills tapab.
