Eesti liiklusolude keskmes ei ole mitte libedus, katkised teed ega puudulik taristu. Tõeline probleem on inimese enda suhtumine – üksteisega arvestamise krooniline puudujääk, ükskõiksus kaasliiklejate suhtes ja sügavale kinnistunud mõtteviis, et “mina” olen alati tähtsam kui “meie”.
Liiklemine ei ole pelgalt tehniline tegevus või reeglite järgimine. See on sotsiaalne käitumine, milles peegeldub ühiskonna üldine hoiak. Paraku kipub meie liikluskultuuris domineerima suhtumine, kus teised liiklejad on pigem tüütus või takistus – justkui nähtamatu mass, kellega pole vaja arvestada. Autot oskame küll juhtida, kuid inimeseks jäämine liikluses on hoopis keerulisem ülesanne.
Enne kui investeerime uut tüüpi teedesse, fooridesse või automaatikasse, peaksime küsima: kas meie mõtteviis on üldse valmis turvaliseks ja väärikaks liiklemiseks? Kui vastus on eitav, pole ime, et iga möödasõit muutub võistluseks ja iga ristmik väljakutseks, kus võidab see, kes on nahaalsem ja julgeb rohkem riskida.
Meie liikluskultuuri on tugevalt imbunud kasu- ja jõukeskne mõtlemine: „kui mulle on kasulik, siis ma teen, olgu tagajärjed millised tahes.“ See selgitab ka põhjuseid, miks esineb arutuid möödasõite pimedas kurvis, kiiruseületusi, suunatulede ignoreerimist, agressiivset signaalitamist ja käemärke. Kui roolis kaob empaatia, muutub liikluskeskkond ettearvamatuks ja ohtlikuks.
Oluline on rõhutada: probleem ei peitu teadmatuses. Eestis läbivad tuhanded inimesed igal aastal teooria- ja sõidueksami, seega ei saa öelda, et inimesed ei tea, kuidas peaks käituma. Küsimus on väärtustes ja hoiakutes. Üksteisega arvestamine ei ole nõrkus, vaid hädavajalik eeldus selleks, et ühine liiklusruum üldse toimiks.
Praegune olukord sarnaneb rohkem metsiku džungliga kui tsiviliseeritud ühiskonnaga – igaüks ajab oma rida, käitub justkui üksi ja usub, et jõulisus on ainus viis läbi lüüa. Tegelikult ei ole probleem mitte liigses autostumises, vaid puudulikus soovis olla liikluses inimene, kes mõistab, et teiste heaolu ei vähenda tema oma.
Nii kaua, kuni kehtib mentaliteet „mina enne kõiki“ ja ühiskond seda vaikides aktsepteerib, peegeldub see ka meie liikluspildis. Ning see peegelpilt ei ole tihti kuigi ilus.
Avaldatud. 12.06.2025. https://online.le.ee/2025/06/12/tarmo-vanamoisa-eesti-liikluse-suurim-probleem-on-inimene/
