Kujutame ette noort inimest, kes istub rooli ja läheb oma elu esimest sõitu tegema. Käed värisevad, jalad otsivad pedaale, õpetaja hingab kõrval pingeliselt. Küsimus pole ainult selles, kas see noor inimene eksami ära teeb. Küsimus on palju suurem: kas me kasvatame temast päriselt turvalise juhi?
Senine juhikoolitus keskendub liiga palju eksamile. Õpilased õpivad tihti mitte eluks, vaid eksamiks. See tähendab, et eksamipäeval võib õnnestuda, aga liikluses – kus puudub eksamineerija pilk ja eksimisruum on null – jäävad paljud oskused poolikuks.
Kvaliteet ei ole lihtsalt „kirjas tunnid“ või „eksam sooritatud“. Kvaliteet on see, kas õpilane suudab ohuolukorda ette näha, kas ta teab oma piire ja kas ta oskab teha otsuseid, mis hoiavad nii teda kui ka teisi elus. Just siin jääbki meie süsteem nõrgaks. Õpe on liiga ühtlane ja sõltub liialt õpetaja isiklikust kogemusest. Ühes koolis võid saada inspireeriva mentori, teises pelgalt mehaanilise tundide täitmise.
Lahendus peitud kompetentsipõhisel hindamisel, mis tähendab, et tähelepanu liigub pedaalide vajutamiselt hoopis juhi hoiakutele ja riskiteadlikkusele. Kujutage ette koolitust, kus noor ei õpi mitte ainult liiklusmärke, vaid ka seda, kuidas mõista iseenda käitumist, miks ta riskib, miks ta kiirustab ja kuidas ta võiks teha turvalisemaid valikuid. See on juba kvaliteet, mis kestab kauem kui eksamipäev.
Kui me tahame turvalisemat liikluskultuuri, peame julgema küsida: kas autokool annab noorele juhile päriselt oskuse elus püsida või ainult paberi, mis kinnitab, et ta on kordki eksami läbinud?
Kvaliteet ei ole normatiiv ega tabel. Kvaliteet on see, kui eksamineerija asemel ütleb elu ise: „Jah, sa oled valmis.“
