Jah, ja seda rohkem, kui me seda endale tunnistada tahame. Statistika näitab, et sügise saabudes ja päevade lühenedes kasvab jalakäijatega seotud liiklusõnnetuste arv märkimisväärselt ja sellel ajal toimub ligi kolmandik kõigist jalakäijate liiklusõnnetustest aastas. Põhjuseid ei pea kaugelt otsima – nähtavus väheneb, inimesed ei kasuta helkureid või eeldavad, et autojuht näeb neid samamoodi nagu valges. Tegelikkuses näeb autojuht pimedas helkurita inimest alles mõne meetri kauguselt, samas kui pidurdusteekond on mitmekümneid meetreid pikem.
Oht ei ole ainult jalakäijates, ka juhid alahindavad pimeda aja mõju. Väsimus tuleb kiiremini, silmade kohanemine pimeduse ja vastutulevate autode tuledega on aeglane ning vihmase ilma korral neelab must asfalt valguse peaaegu täielikult. See tähendab, et juhid peavad teadlikult kohandama oma kiirust ja tähelepanu – aga paljud ei tee seda.
Siit tuleneb paradoks: me teame, et pimedus on risk, kuid käitume nii, nagu see meid ei puuduta. Jalakäija ei pane külge heljurit, sest „ma ju liigun valgustatud tänaval“. Autojuht ei vähenda kiirust, sest „tee on ju sirge“. Just see psühholoogiline alahindamine teebki pimeda aja eriti ohtlikuks.
Seega, pimedam aeg iseenesest ei tapa ega tekita õnnetusi – ohtlikuks muudab selle inimeste kohandumisvõimetus. Liiklusohutus algab sellest, et me ei eelda nähtavust ega tajusid seal, kus neid tegelikult ei ole. Helkur ei ole aksessuaar, vaid elupäästja; kiiruse vähendamine pole „liigne ettevaatus“, vaid füüsikaseaduste austamine.
Pimedus on liikluses ohtlik ainult niivõrd, kuivõrd me ise oma käitumist sellele ei kohanda. Ja fakt on, et me kohandame seda liiga vähe.
