See aasta kinnitas üht lihtsat tõde: liiklus ei ole ainult häälekate arvamus, vaid süsteem (nagu teema autokooli õppekavas) ja süsteem töötab ainult siis, kui sellest saadakse aru, sellele mõeldakse, mitte ei karjuta teistest üle või lihtsalt virisetakse.
Olen kirjutanud kiirusest, peatumisteekonnast, piirangutest, vanemaealistest autojuhtidest, möödasõidust, keskmise kiiruse kaameratest, “ekspertarvamustest” ning sellest, miks autojuhi sisemine tunne ja kogemus ei ole alati argument ning miks meie liikluse suurim probleem on inimene.
Iga postituse foonil on tõstatunud sarnane küsimus: kas me ikkagi soovime liikluses olla turvalised?
Teadus on järjekindel selles osas, et inimene hindab oma võimeid üle, alahindab riske ja otsib kinnitust (õigustust) oma käitumisele. Psühholoogias on sellel nimi, liikluses on sellel hind ja see hind ei ole rahatrahv, vaid õnnetused, vigastused, vaid kaotatud elud.
Olen olnud otsekohene. Mõne jaoks liialt ebamugav, aga liiklusohutus ei ole mugavusteema ja ma ei ole jätkuvalt nii halb inimene, et peaksin kõikidele meeldima.
Liiklus ei ole “mul on kogemus” valdkond. See on statistika, uuringute, füüsika ja inimkäitumise teema ja kui keegi solvub, sest mõni fakt ei sobi või tundub ebamugavalt tuttav, siis see ei muuda seda fakti olematuks.
Mul on hea meel, et vaieldi, aga veel parem, et küsiti ja eriti hea meel kui keegi tunnistas: “Ma polnud sellest kunagi niimoodi mõelnud.” Sealt algabki muutus.
Järgmisel aastal?
Vähem müüte.
Rohkem selgitamist.
Vähem lärmi.
Rohkem vastutust.
Ootan, et sõna võtavad ka valdkonna eest vastutavad ametkonnad, ametnikud, sest nende hääl ja arvamus on täna pigem olematu. Liikluse teemad ei vaja pelgalt arvamusi, liiklus vajab rohkem arusaamist ja mõistmist.
Aitäh neile, kes loevad mõttega – mitte pöidlaga, olgu see siis 
või
.
