Kui palju on veel jäänud inimesi, kes usuvad, et ilma manuaalkäigukasti oskuseta pole sa päris autojuht? Tundub, et neid leidub – ja mitte vähe. Neid, kes sirutavad uhkelt välja vasaku jala ja ütlevad, et “õige juht” peab oskama autot “tunda”, sidurit tunnetada ja käike “õigel hetkel” vahetada.
Aga kas see on veel päriselt asjakohane? Kas 21. sajandi Euroopas, kus autod suudavad ise pidurdada, hoida pikivahet ja sõidurada ning parkida, on manuaalkäigukast oskus, mille nimel peaks kõik juhikandidaadid läbi tulest ja veest vedama? Küsimus pole enam tehnikas. Küsimus on harjumuses, hoiakus – ja liiklusohutuses.
Koolitame endiselt nagu 1980. aastatel
Manuaalkäigukastiga sõitmine nõuab juhtidelt rohkem koordinatsiooni, rohkem tähelepanu, rohkem vaimset tööd. Täiskasvanud ja kogenud juhile võib see tunduda loomulik. Aga mida teeb see 17-aastasele koolitatavale, kes esimest korda tiheda liiklusega ristmikule jõuab?
Transportation Research ajakirjas (2022) avaldatud uuring näitas, et manuaalkäigukastiga sõites on algaja juhi kognitiivne koormus keskmiselt 30% kõrgem kui automaatkäigukastiga sõites. See tähendab, et noore juhi tähelepanu hajub – osa sellest kulub sellele, mis käik parasjagu sees on ja kas sidur libiseb või mitte. Kui palju jääb sel hetkel ruumi märgata ülekäigurajal seisvat jalakäijat? Või eespool seisva bussi tagant ilmuvat ratturit?
Automaatkast ei ole pettus – see on mõistlikkus
Ükski uuring ei ole näidanud, et automaatkäigukastiga koolitatud juhid oleks liikluses ohtlikumad. Tegelikult vastupidi, Euroopa Komisjoni ja Saksamaa liiklusohutusasutuste koostöös tehtud analüüsid viitavad selgelt, et automaatkäigukast võimaldab juhil keskenduda olulisematele sõiduoskustele – ohutaju, liiklusvoo tajumine, enesehinnang. Osad riigid, näiteks Soome ja Suurbritannia, on astunud teadliku sammu: noori juhte koolitatakse peamiselt automaatkäigukastiga autodel.
See pole lihtsustamine. See on kohandumine. Selle asemel, et õpetada noort inimest masinaga võitlema, õpetatakse teda liikluses orienteeruma.
Aga mis saab siis, kui auto on manuaalkastiga?
Just see küsimus visatakse kõige sagedamini automaatkoolituse arutellu. Mis saab siis, kui juht satub olukorda, kus tuleb sõita manuaalkastiga? Kas ta on siis liikluses oht? Aus vastus: jah, kui ta pole kunagi manuaalkastiga sõitnud, on ta selles olukorras ebasobivas rollis, aga kas see on tugev argument kõigi juhtide sundimiseks õppima oskust, mida nad kunagi ei kasuta? Sama loogika järgi peaks kõik inimesed õppima traktoriga kündma – äkki tuleb ette, või õpetama koolis Morse koodis info edastamist – juhuks, kui mobiilivõrk enam ei tööta, äkki läheb vaja?
Romantilised jutud sellest, kuidas “õiged mehed sõidavad manuaalkastiga”, kuuluvad mõttemustrisse, mis ei aita liiklusohutusele kuidagi kaasa. Kui juhikoolitus on üles ehitatud hirmule, sildistamisele ja tehnikakesksusele, siis on tulemuseks juhi rolli alatähtsustamine ja noore inimese oskuste moonutamine.
Tuleviku koolitus ei vaheta käike – see vahetab vaatepunkti
Elektriautod on kõik automaatkäigukastiga. Isesõitvad autod – automaatsed. Linnade liiklus on tihe, hüplik, peatumiste rohke. Miks me siis õpetame endiselt mustriga, mis sündis 60ndatel? Õiged oskused on: riskitaju, kiiruse tunnetamine, kohanemisvõime, stressi talumine ja kõige tähtsam – valmisolek õppida. Neid ei mõõda ükski käigukang.
Kokkuvõtteks: lõpetame manuaalkäigukasti kui üleminekurituaali fetišeerimise
Keegi ei taha manuaalkäigukasti koolitusest eemaldada. Aga lõpetame selle esitamise kui ainsat teed “päris juhiks” saamisel. Loeb mitte see, kuidas sa sõidad – vaid kuidas sa mõtled. Mitte pedaalide arv, vaid valmisolek olukordi hinnata.
Liiklusohutus vajab mõistust ning selleks, et Eesti uued juhid oleksid eksperdid liiklusolukorra tajumisel on aeg ümber hinnata, mida me õpetame ja miks.
Allikad:
Transportation Research Part F, Vol. 85, 2022
European Road Safety Observatory, EC 2020
BASt Germany, “Junge Fahrer im Stadtverkehr”, 2021
ACEA, EU car market data, 2024
Finnish Transport Safety Agency, driver training reform, 2023
