Kui küsida liiklusohutuse ekspertidelt, mis on kõige tõhusam viis vähendada õnnetuste arvu ja raskusastet linnades, tuleb vastus kiiresti: kiiruse alandamine. See ei ole arvamus, vaid aastakümnete pikkuse teadustöö järeldus. Füüsika on halastamatu – mida suurem kiirus, seda pikem peatumisteekond ja seda raskemad tagajärjed kokkupõrkel. Kuid miks ometi on see teema ühiskonnas ja poliitikas endiselt vastuoluline?
Kiirus kui elu ja surma vaheline joon
Jalakäija kokkupõrge autoga kiirusel 30 km/h on enamasti eluga pääsetav. Kiirusel 50 km/h muutub ellujäämise tõenäosus juba drastiliselt väiksemaks. See tähendab, et linnalises keskkonnas, kus autod, jalgratturid ja jalakäijad tihedalt läbisegi liiguvad, on 20 km/h vahe sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Kui kiirus väheneb, ei parane mitte ainult reaktsioonivõimalused, väiksem kiirus vähendab ka riski, et õnnetus üldse juhtub, sest juhil on rohkem aega märgata ootamatult sõiduteele astunud last või äkilist jalgratturit.
Miks on otsus nii raske?
Paljudele inimestele on auto rohkem kui liikumisvahend – see on sümbol iseseisvusest ja kiirusest. Kiirusepiirangu alandamist tajutakse justkui isikliku vabaduse piiramist. “Miks ma pean roomama 30-ga, kui mu auto suudab sõita 200 km/h?” küsitakse pahameelest. See ei ole ratsionaalne küsimus, vaid emotsionaalne – aga emotsioonid on tihti ratsionaalsusest tugevamad. Kiiruse alandamise vastased viitavad sageli ajakaotusele. Tegelikult räägime mõnest minutist päevas. Kui linnasõidul on keskmine kiirus niikuinii 27–32 km/h, siis 50 km/h asemel 30 km/h piirmäär tähendab harva rohkem kui 1–2 minutit lisasõiduaega.
Poliitikute jaoks on kiiruspiirangute alandamine ohtlik teema. See ei too juurde valijaid, vaid pigem võtab neid vähemaks. Keegi ei lähe valima loosungi peale millel seisab, et “Me võtame teilt 5 minutit päevas ära”, isegi kui selle hinnaks on päästetud elud. Poliitiline loogika soosib pigem teid laiendavaid, “sujuvust” lubavaid projekte, kuigi uuringud näitavad, et suuremad kiirused toovad linnas kaasa rohkem õnnetusi ja ummikuid.
Kiirus annab illusiooni kontrollist. Kiiremini liikudes tunneb juht end osavamana, võimekamana. Reaalsus on vastupidine: reaktsioonid ei parane kiirusega, vaid halvenevad. Ometi on raske tunnistada, et “aeglasemalt sõites olen ma parem juht”. See läheb vastuollu ego ja enesega rahulolu kuvandiga.
Kiiruse alandamine linnades on üks odavamaid, tõhusamaid ja teaduspõhisemaid meetmeid liiklusohutuse parandamiseks. Vastuseis tuleneb mitte faktidest, vaid tunnetest – vabaduse piiramisest, ajakaotuse hirmust, poliitilisest populismist ja inimlikust soovist tunda end “võimekana”.
Lihtne valem ütleb: madalam kiirus = rohkem elusid. Kõik muu on vabandus.
