Iga kord, kui liikluses kerkib üles möödasõidu teema, jõuame üllatavalt kiiresti järelduseni, et kuskil on keegi süüdi, seadus on rumal, piirkiirus ebarealistlik või kiiruskaamerad paigaldatud ainult selleks, et põhjatut riigikassat täita.
Möödasõit on oma olemuselt suhteliselt ohtlik manööver ja mitte sellepärast, et juhid seda ei oska (mõned ei oskagi), vaid seetõttu, et mängu tulevad kiirus, piiratud aeg, nähtavus ning vastutulev liiklus. Möödasõit on riskantne ka ideaalsete tingimuste juures ning mitte juhuslikult ei ole möödasõidud reguleeritud nii märkide, teekattemärgistuse kui ka piirkiirustega.
Kui möödasõitja ja teise sõiduki kiiruste vahe on väike – näiteks 90 km/h ja 70 km/h –, vajab ohutult läbi viidav manööver üldjuhul üle 500 meetri vaba nähtavust. Just nähtavust, sest piiratud nähtavuse puhul vastu võetav otsus möödasõiduga alustada on oma olemuselt juba risk. See ei ole hinnang, vaid füüsika, sest kui vastutulev sõiduk liigub samuti 90 km/h, sulab see vahemaa kiiresti. Nii tekibki olukord, kus piirkiiruse piires ei ole möödasõit lihtsalt mõistlik ega ohutu.
Siit jõuame eksituseni, mida sageli eeldatakse, et kui mõni manööver ei ole alati teostatav, siis on seadus vigane. Tegelikult on vastupidi, liiklusseadus ei pea garanteerima, et igas olukorras saab mööda sõita, vaid peab piirama käitumist, mis suurendab liiklusriski. Möödasõit ei ole põhiõigus, vaid erand, mida tehakse ainult siis, kui tingimused seda võimaldavad.
Üsna kergekäeliselt kasutatakse väidet, et seadus “sunnib rikkuma”. Seadus ei sunni kedagi kiirust ületama, sest kui piirkiiruse juures ei ole ohutu möödasõitu teha, ongi õige otsus see manööver tegemata jätta.
Sageli tuuakse mängu ka kiiruskaamerad, justkui need loovad teedel ebaõiglase olukorra. Tegelikult ei muuda kaamerad möödasõitu ohtlikuks, nad muudavad nähtavaks selle, kui sageli juhid on harjunud oma otsuseid toetama kiiruse ületamisega. Kaamera ei loo riski – risk on seal juba olemas, kaamera lihtsalt eemaldab illusiooni, et kiiruse ületamine on normaalne ja karistamatu.
Siin tuleb nagu alati vaadata peeglisse. Eesti liikluskultuuris on sügavalt juurdunud usk, et “hea juht” peab suutma alati mööda sõita. Kui keegi sõidab sinu ees aeglasemalt, tekib kannatamatus. Kui möödasõit ei mahu piirkiiruse sisse, tundub süüdlane olevat seadus, mitte meie enda ootused ja see on psühholoogiline probleem, mitte juriidiline probleem.
Liiklusohutus ei seisne selles, et kõik soovitud manöövrid oleksid alati võimalikud. See seisneb selles, et ebavajalikud ja ohtlikud manöövrid jäävadki tegemata. Mõnikord tähendab see kümme kilomeetrit aeglasemat sõitu, mõnikord tähendab see möödasõidust loobumist. See ei ole süsteemi error, vaid süsteemi toimimine.
Seega ei ole küsimus valikus “loobu möödasõidust või riku seadust”, õigem valik on lihtsam ja realistlikum, kui möödasõit ei ole piirkiiruse ja nähtavuse juures ohutu, siis seda ei tehta. Mitte seepärast, et seadus on halb, vaid seepärast, et elu on habras ja füüsika ei halasta.
Kui möödasõit ei ole piirkiiruse ja nähtavuse juures ohutu, siis seda ei tehta.
