Kui Eesti riigiasutused räägivad liiklusohutusest, kõlab see tihti nagu vana, aastast aastasse sama stsenaariumi järgi valmiv liiklusturvalisuse nädala saade: viisakas, korrektne, aga hingetu. Sõnavara keerleb ümber fraaside nagu „tõsta teadlikkust“, „kujundada ohutuskäitumist“ ja „suunata liiklejaid“. Aga mis on päriselu? Liiklusõnnetuste statistika hüpleb nagu vererõhk enne arstivisiiti, kampaaniad vilksavad mööda, aga püsivat muutust ei teki.
Kus on suund?
Eestis puudub selge ja järjekindel visioon. Meil on strateegiad, mis kõlavad hästi, aga ei vasta lihtsale küsimusele: „Kuhu tahame jõuda kümne aastaga ja mida teeme igal aastal selleks?“ Võrdluseks – Rootsi „Vision Zero“ pole pelgalt loosung, vaid riiklik lubadus, mille nimel muudeti seadusi, ehitati teid ümber ja seati uued nõuded autodele ja iga järgnev valitseja ei “tee seda paremaks, sest arvab nii”, kokkulepe ja eesmärk on ühine, Eestis jääb see visioon tihti PowerPointi slaidile, mitte pärisellu ja iga järgnev ametnik või valitsus teab täpselt, mida eelmine valesti tegi.
Reageerimine vs ennetamine
Liikluskommunikatsioon Eestis on pigem reageeriv kui ennetav. Sõnumid sünnivad tihti alles siis, kui midagi traagilist on juhtunud – ja kaovad sama kiiresti kui uudistsükkel. Puudu on järjepidevus, mis aitaks kujundada liiklejate väärtusi ja hoiakuid. Ametnikud pelgavad poliitilist kriitikat ja sotsiaalmeedia kommentaare, mistõttu jäävad sõnumid turvaliseks ja üldiseks.
Kes on kuulaja?
Liiklusohutuse sõnumid ei arvesta piisavalt sihtgruppide erinevusi. Kui räägid 25-aastasele samas toonis kui 70-aastasele, siis see lihtsalt ei tööta. Inimesed ei muuda oma harjumusi pelgalt sellepärast, et plakatil on kirjas „Sõida ettevaatlikult“. Nad vajavad midagi, mis neid päriselt kõnetab.
Emotsioon ja julgus
Meie ohutussõnumid on liiga mugavad. Need ei pane inimest peeglisse vaatama, sest kardetakse otsekohesust. „Palun ole ettevaatlik“ kõlab viisakalt, aga ei raputa. Vahel on vaja öelda otse: „Kui sa nii jätkad, on sinu matustel rohkem kõnesid kui naeratusi.“ Inimesed reageerivad emotsioonile ja loole – mitte Exceli graafikule.
Kui tahame päriselt muutust, tuleb loobuda vanadest, kulunud lähenemistest. Vaja on julget, sihitud ja järjekindlat kommunikatsiooni, mis ei räägi ainult liiklusohutusest, vaid muudab seda, kuidas Eesti inimene end rooli taga tajub. See tähendab ka ebamugavate teemade käsitlemist, ausat võrdlust teiste riikidega ja vajadusel kriitikat iseenda suunas.
Praegu tundub meie liikluskommunikatsioon nagu vana liiklusmärk külavaheteel – roostes, rohu sisse kasvanud ja näitab ikka veel teed, mida enam ei ole.
