See lugu ei vääri romantiseerimist ega pealkirja stiilis “värvikas Saaremaa mees jälle tegutsemas”.
Kui inimene ehitab oma avaliku identiteedi sellele, et ta teadlikult rikub reegleid, siis ei ole selles kirjatükis tegemist värvika karakteri kajastamisega, vaid tegemist on liiklusriski kui sellise normaliseerimisega. Kui Maaleht serveerib seda kui järjekordset kurioosumit, siis tekib paratamatult küsimus, et mis eesmärgil sellist käitumist üldse reklaamitakse?
Kui inimene otsustab, et tema elu mõte on olla pidevas konfliktis politsei, seaduste ja terve mõistusega, siis on see tema isiklik valik, aga ainult seni, kuni see konflikt ei koli liiklusesse, sest roolis olles ei ole see enam ainult tema isiklik asi.
Ja ometi saab ta Maalehes järjekordse pika artikli, kus ta võib rahulikult selgitada, kuidas turvavöö on inimõiguste rikkumine, kindlustus on rahva lollitamine, trahvid teda ei huvita ja politsei on üleüldse röövel.
Tõepoolest, suurepäran eeskuju.
Mind ei huvita!
See on suurepärane moto inimesele, kes juhib tonnist metallkasti ja ütleb otse välja, et tal on ükskõik.
Liiklus ei ole koht, kus tõestada, et sa oled süsteemi vastane ja võid ise otsustada, millised reeglid sulle meeldivad ja millised mitte. Liiklus on meie kõigi ühine ruum. Seal liiguvad lapsed, vanemaealised, jalakäijad, jalgratturid, autojuhid ja kõik teised, kes ei ole andnud nõusolekut osaleda kellegi isiklikus protestis.
Miks sellist käitumist üldse lehes eksponeerida?
Klikke on vaja.
Mis võiks olla parem kui üks vanamees, kes räägib uhkusega, kuidas ta seadusi eirab, trahve ei karda ja ametnikke ei tunnista? Aga siin tekib meil konflikt , sest kui meedia annab sellisele inimesele platvormi ennast avalikult eksponeerida ilma piisava kriitilise raamita, luuakse mulje, et see üks lõbus rahvalik jant kuskil Saaremaa suveteatri küünis.
Aga ei ole.
Kui inimesel on 29 rikkumist, siis ei ole see enam kentsakas kohalik omapära, vaid see on muster ja liiklusohutuse vaates on negatiivne muster palju ohtlikum kui üksik värvikas tsitaat.
Tegelik küsimus ei ole selles, kas inimene on omapärane, sest me kõik võime oma soovi korral omapärased olla ja see kõik kuulub vaba ühiskonna normaalse eksisteerimise juurde, aga niipea, kui inimene istub rooli ja ütleb, et tema reegleid ei tunnista, muutub asi põhimõtteliselt.
See ei ole glamuurne ajakirjandus stiilis, las vanamees räägib. See on meie kõigi ühine ruum ja selles ruumis lõpeb isiklik vabadus seal, kus algab teise inimese ohutus.