Tuttaval marsruudil navist loobumine võib tõepoolest aidata hoida vaimu erksana ja tugevdada ruumilist mõtlemist. Samal ajal on navigeerimisseade väärtuslik abiline, kui keskkond on keeruline ja eksimisest tulenev risk suur.
Põhja prefekt Ats Kübarsepp kutsus rahvast üles lülitama välja oma Waze’i rakendust – siis oleksime liikluses tähelepanelikumad. Kokkuvõttes ei tee meid aga liikluses ohutumaks ei tehnoloogia ega selle puudumine, vaid oskus teha teadlikke valikuid ja õigeid otsuseid.
On üsna tavapärane, et autosse istudes sisestame navigatsiooniseadmesse esmalt sihtkoha ja seejärel kinnitame turvavöö. Hääl juhib, ekraan näitab ja meie roll näib taanduvat pelgalt rooli keeramisele. Tegelikult see pole nii. Selle taustal ajab mõte „proovige sõita ilma navita, see paneb aju teistmoodi tööle“ pigem segadusse.
Mida võidab aju, kui navi jääb vaikseks?
Aktiivne ruumiline orienteerumine, näiteks teekonna ise planeerimine ja märkide jälgimine koormab ja samal ajal treenib aju piirkondi, mis vastutavad mälu ja tähelepanu eest. Kui juhil puudub navigeerimisseadme tugi, peab ta pidevalt hindama, kus ta asub, kuhu liigub ja milline tee viib soovitud sihtkohani.
See võib suurendada teadlikkust ümbritsevast liikluskeskkonnast ning tugevdada pikaajalist ruumi tajumist. Liiklusohutuse vaatenurgast võib see tähendada suuremat tähelepanelikkust: juht märkab rohkem liiklusmärke, jälgib liiklust ja on sunnitud aktiivselt mõtlema, mitte pelgalt juhiseid täitma. Selline kaasatus vähendab tõesti nn autopiloodi efekti, kus juht küll sõidab, kuid mõte on mujal kui liiklusel.
Aga mis juhtub siis, kui mõtlemist saab liiga palju?
Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et autojuhtimine on kognitiivselt nõudlik tegevus, kus liiklus, ilmastikuolud ja teised liiklejad nõuavad tähelepanu. Kui sellele lisandub vajadus samal ajal meenutada, kas järgmine pööre on paremale või vasakule, võib pikaajaline kognitiivne ülekoormus halvendada reaktsiooniaega ja otsustusvõimet.
Navigatsioonisüsteem, eriti hääljuhistega, võib sellisel juhul hoopis suurendada liiklusohutust, vabastades vaimseid ressursse, kus autojuht ei pea pidevalt kaarti n-ö peas ketrama ja saab keskenduda teele ja liiklusele. Eriti kehtib see juhile tundmatutes linnades, tihedas liikluses või keerulistel ristmikel, kus eksimine võib viia ootamatute manöövriteni, järskude pidurduste või viimasel hetkel sooritatud pööreteni.
Lisaks ei maksa unustada, et navita sõitmine võib eelnimetatud olukordades tekitada stressi. Ärev juht on sageli ohtlik juht, sest kui eksimise hirm tõstab pulssi ja hajutab tähelepanu, ei pruugi aju „teistmoodi tööle panemine“ enam liiklusohutust toetada.
Navi kasutamisel pole mustvalget vastust
Seega ei ole küsimus selles, kas navigatsioon on hea või halb, vaid millal ja kuidas seda kasutada. Siin ei olegi mustvalget vastust. Tuttaval marsruudil navist loobumine võib tõepoolest aidata hoida vaimu erksana ja tugevdada ruumilist mõtlemist. Samal ajal on navigeerimisseade väärtuslik abiline, kui keskkond on keeruline ja eksimisest tulenev risk suur.
Seega, liiklusohutuse seisukohalt võiksime endalt küsida mitte „kas ma kasutan navi“, vaid „kas see aitab mul praegu olla parem, keskendunum ja rahulikum juht“. Mõnikord tähendab see ekraani väljalülitamist, teinekord just selle sisselülitamist.