Kõige sagedasem küsimus, mille õpilane mulle esitab, on esitatud numbrites. Kas kolmekümnest sõidutunnist piisab?
Ma saan aru, miks seda numbrit küsitakse. See on ainus asi, mida on lihtne mõõta ja teistega võrrelda, aga tundide arv ei ütle sinu valmisoleku kohta peaaegu midagi. Mis veelgi olulisem, see võib sind tegelikult eksitada ja luua võltseelduse, et etteöeldud tundide arvuga saab sinust juba valmis juht.
Sa võid sõita sada tundi kõrvalistujaga, kes ütleb sulle igal ristmikul, mida teha. Jah, sa õpid selle ajaga sõiduki juhtimise täiesti korralikult selgeks, aga sa ei õpi ise otsustamist, sest otsustamise töö tegi keegi teine sinu eest ära.
Ja siis tuleb eksamipäev. Auto on sama, marsruut on tuttav, oskused on olemas ainult see hääl kõrvalistmelt on kadunud. Paljud õpilased kirjeldavad täpselt seda hetke, kui kõik oli justkui juba tehtud ja korraga ei olnud enam midagi käes. Viga vea otsa, pea oli tühi ja käed ning jalad nagu toimetasid omasoodu.
Sõidueksamil ei mõõdeta seda, kui palju sa oled sõitnud, vaid mõõdetakse seda, kas sa suudad ise otsustada, ise oma vigu märgata ja ise liigelda. Tundide arv näitab, kui kaua sa oled harjutanud, aga see ei näita, mida sa tegelikult harjutasid ja õppisid.
Kolm küsimust, mis ütlevad sinu kohta rohkem
Kui tahad tegelikku pilti, kus sa hetkel oled, siis on need kolm küsimust palju täpsemad kui ükski number. Vasta neile ausalt, aga mitte nii, nagu tahaksid, et oleks.
1. Kas sa märkad oma vigu enne, kui õpetaja sellele tähelepanu juhib?
See on kõige olulisem märk ja seda on kõige lihtsam kontrollida. Kui vea peale juhib sinu tähelepanu keegi teine, tähendab see, et sinu enesekontroll ei ole veel sisse lülitunud – see aktiveerub praegu õpetaja hääle peale.
Eksamil seda häält ei ole. Eksamineerija ei ütle sulle, et pidurdasid liiga hilja, ta paneb selle kirja. Ja kui sa ise seda ei märganud, ei tea sa sedagi, et midagi üldse juhtus.
Hea märk on see, kui sa ütled vea välja enne õpetajat, isegi siis, kui õpetaja poleks seda üldse maininud. See tähendab, et sul on kompetents asju märgata olemas ja suudad ise otsustada ning tegutseda.
2. Kas sa vaatad enne otsust kõrvale?
Paljud õpilased teevad ristmikul väikese liigutuse, mida nad ise ei märkagi: pilk libiseb korraks paremale, õpetaja poole. See hetk kestab murdosa sekundit ja see on kinnituse otsimine oma edasisele tegevusele.
Nii kaua kui see liigutus on olemas, ei ole vastuvõetud otsus päriselt sinu oma. See on jagatud otsus ja seda teist poolt sul eksamipäeval ei ole. Koos temaga kaob ka kindlustunne, mis seni sellel püsis.
Sama kehtib laiemalt selle kohta, kuhu sinu pilk üldse ulatub. Kirjutasin sellest pikemalt loos „Vaatab, aga ei näe” – mida kitsam on pilk, seda rohkem on ärevust ja vastupidi.
3. Kas sa suudad pärast tehtud viga rahulikult edasi sõita?
Enamik eksameid ei lähe untsu esimese vea pärast. Need lähevad untsu selle pärast, mis juhtub vea järel.
Mõte jääb eelmisele ristmikule kinni. Sa sõidad edasi, aga tegelikult vaatad sa endiselt taha. Järgmine olukord tekib ajal, mil sinu tähelepanu on mujal, ja siis tuleb teine viga, seekord juba tõsisem. Nii tekib ahel, mis algas millestki väikesest – sellest ühest pisiveast, millesse sa kinni jäid.
Kui sa suudad öelda endale „sellega läks nüüd halvasti, aga see on möödas” ja pöörata tähelepanu tagasi teele, oled sa valmis rohkem kui see, kes ei ole veel teinud ühtegi viga. Sellest ahelast kirjutasin eraldi loos „Miks üks väike viga võib kogu sõidu untsu keerata”.
Kui vastasid mõnele „ei”, mis siis?
See ei tähenda, et sa ei ole veel valmis. See tähendab midagi kasulikumat: sa tead nüüd, millega järgmises sõidutunnis tegeleda.
Ja see on palju täpsem info kui mingi konkreetne number. „Mul on vaja veel kümme tundi” ei ütle kellelegi midagi. „Ma ei märka oma vigu ise” ütleb sulle ja su õpetajale täpselt, mida järgmises tunnis teha.
Tundide arv kasvab niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas need tunnid viivad sind iseseisvuse poole või kinnistavad harjumust kellegi teise peale toetuda.
Üks harjutus järgmiseks sõidutunniks
Palu õpetajal järgmises tunnis mitte kommenteerida, kui sa ei küsi. Sina ütled iga otsuse enne välja – „annan teed”, „lähen nüüd”, „pidurdan varem, sest tee on märg” ja tema kinnitab või parandab alles pärast.
Esimesed kümme minutit on ebamugavad. Vaikus tundub pikk ja sa tabad end mitu korda kõrvale vaatamas. Aga siis hakkab midagi paika loksuma: sa kuuled oma otsuseid välja öelduna ja saad aru, kas need on tegelikult sinu omad või kellegi teise.
See on kõige lihtsam viis mõõta seda, mida ükski tundide arv ei mõõda.
Kui tahad täpsemat pilti
Tegin lühikese enesehindamise testi, mis vaatab täpselt neid asju: kui iseseisvalt sa otsustad, kui ausalt sa oma oskusi näed ja kuidas sa oma ärevusega toime tuled. See ei anna hinnangut ega ütle, kas sa oled „valmis” – see näitab, kus sa praegu tegelikult oled.
Tee tasuta enesehindamise test – tasuta, ilma registreerimiseta, paar minutit sinu aega.
Kui soovid just oma otsustuskindlust lähemalt vaadata, tee otsustuskindluse test.
Ja kui eksamieelne närv on see, mis sind kõige rohkem vaevab, alusta hoopis loost „Sõidueksami närv ja kuidas sellega toime tulla”.