Eelmine osa lõppes hetkega, kui turvavöö klõpsab kinni. Nüüd aga hakkab auto liikuma.
See osa räägib ühest kindlast hetkest eksami ajal: sellest, kui teed esimese vea. See hetk tuleb peaaegu igal eksamil. Suunatule näitamine jääb hiljaks, mootor sureb välja, pööre tuleb laiem, kui plaanisid jne. Eksami tulemust ei otsusta tavaliselt see tehtud viga ise, vaid see, mis juhtub sinu peas järgmise poole minuti jooksul.
Tehtud viga ei ole veel otsus
Esimese vea järel käib peaaegu kõigil peast läbi sama mõte: nüüd on kõik. See mõte tundub kindla teadmisena, aga tegelikult on see ainult sinu oletus.
Sõidu ajal sa ei tea, kuidas eksamineerija sinu tegevust hindas. Sa ei tea, kas ta pani selle kirja, kui tõsiseks ta seda pidas ja kas see üldse midagi muudab. Mida eksamil veaks loetakse ja millised vead sõidu katkestavad, on kirjas Transpordiameti eksamikorras. Seda tasub oma õpetajaga enne eksamit läbi rääkida, et sa ei peaks sõidu ajal ise kohtunikku mängima.
Just see on lõks: kui hakkad sõidu ajal ennast ise hindama, teed korraga kahte tööd: sõidad ja paned endale hindeid. Hinde paneb eksamineerija. Sinu töö on sõita.
Mis juhtub peas esimestel sekunditel
Vea hetkel lööb kehas häirekell. Süda lööb kiiremini, tähelepanu tõmbub kokku ja pöördub tagasi sinna, kus viga juhtus. Auto liigub edasi, aga pea on endiselt eelmisel ristmikul.
Järgmine olukord tuleb seega ajal, mil keegi seda ei vaata. Nii sünnib teine viga ja see tundub kinnitusena, et esimene oli märk millestki suuremast. Sellest ringist, mis ühest pisiveast alguse saab, kirjutasin pikemalt loos „Miks üks väike viga võib kogu sõidu untsu keerata?“.
Siin on oluline üks asi: ring ei käivitu vea pärast. See käivitub siis, kui tähelepanu jääb selle eelmise vea juurde kinni, ja selle koha peal saad sa ise midagi teha.
Kolm sammu kolme sekundiga
Vea järel on sul vaja ainult mõnda sekundit, et mõtted tagasi teele tuua. Selleks ei ole vaja pikka mõttetööd, vaid lihtsat harjumust.
1. Pane viga kinni ühe sõnaga. Ütle endale mõttes „möödas“ või „edasi“. Mitte pikka lauset ega analüüsi, vaid üks sõna, mis märgib, et see asi on nüüd sinu jaoks läbi. Analüüsi jaoks on sul aega pärast eksamit.
2. Tõsta pilk kaugele. Järgmisele ristmikule, järgmisele liiklusmärgile, sinna, kuhu tee viib. Pinge tõmbab pilgu auto ette, kaugele vaatamine toob selle tagasi ja annab sulle aega.
3. Küsi endalt, mis järgmiseks tuleb. „Mis ma valesti tegin?“ vaatab minevikku. „Mis järgmiseks tuleb?“ vaatab tulevikku. Sõita saab ainult ettepoole, mitte tagasi.
Kui jõuad, lisa neile üks pikk väljahingamine. Seda saab teha märkamatult ka sõidu ajal. Pikk väljahingamine annab kehale märku, et ohtu ei ole, ja pulss hakkab rahunema.
Need kolm sammu toimivad kõige paremini siis, kui oled neid sõidutundides harjutanud. Kui ei ole, proovi ikkagi. Isegi esimesel korral on see parem kui vea juurde kinni jääda.
Ära paranda viga uue veaga
Esimese vea järel tekib tihti tahtmine asi kiiresti heaks teha. See on arusaadav, aga ohtlik.
Kui pööre jäi vahele, ära keera rooli viimasel hetkel järsult. Sõida edasi, eksamineerija juhatab sind tavaliselt uuesti õigele teele. Kui mootor suri välja, käivita rahulikult ja vaata enne liikuma hakkamist ümberringi, nagu teeksid seda esimest korda. Kui jäid ristmikul liiga kauaks ootama, ära korva seda sellega, et järgmisele ristmikule lähened liiga kiiresti.
Rahulik jätkamine on alati parem kui kiire parandus. Kiire parandus on just see koht, kus väikesest veast saab ohtlik olukord.
Eksamineerija vaikus ei ole hinnang
Sõidutunnis räägib õpetaja. Ta ütleb, kas võib minna, kiidab, parandab, vahel ohkab. Sinu kõrval on kuude kaupa olnud hääl, mis andis pidevalt tagasisidet.
Eksamil on see hääl kadunud. Eksamineerija annab suunajuhiseid ja jälgib. Ta ei kiida ega laida. Seda vaikust loevad paljud õpilased hinnanguks ja tavaliselt halvaks: ta ei ütle midagi, järelikult läheb mul täitsa halvasti.
Aga see vaikus on sama, olgu sõit hea või halb. Vaikus ei ütle sinu sõidu kohta midagi. Sama kehtib märkmete kohta. Sa ei tea, mida ta kirjutab, ja kõik, mida sa selle kohta välja mõtled, on pelgalt oletus.
Kui juhis jäi arusaamatuks, palu see üle korrata. See on lubatud tegevus ega ole nõrkuse märk. Juht, kes täpsustab selle asemel, et arvata, teeb täpselt seda, mida ohutu liiklemine nõuab.
Otsus on sinu oma ja ainult sinu oma
Eksami kõige suurem muutus ei ole võõras inimene kõrvalistmel. See on see, et ristmikul ei ütle keegi „võid minna“.
Kui oled harjunud seda kinnitust saama, hakkad seda pinge all otsima. Pilk libiseb korraks eksamineerija poole, auto seisab sekundi kauem kui vaja. Sellest kirjutasin loos „Kas oled sõidueksamiks valmis?“. Kinnitust ei tule ja otsus sünnib lõpuks liiga hilja või liiga järsult.
Aitab küsimuse vahetamine. Küsimus „mida eksamineerija sellest arvab?“ ei aita sõita. Küsimus „mida liiklusolukord praegu minult nõuab?“ aitab. Vastus on sinu ees, mitte kõrvalistmel.
Selle kohta on mul üks lühike lause: silmad lahti, ego kinni. Ego on see osa sinust, mis muretseb, kuidas sa paistad. Silmad on see osa, mis näeb, mis toimub. Eksamil vajad sa aga rohkem silmi.
Kui tundub, et asi läks käest
Mõnikord tuleb teine viga ja kolmaski. Tekib tunne, et eksam on läbi.
Isegi siis sõida edasi nii, nagu eksam oleks alles algamas. Esiteks ei tea sa ikka veel, kuidas sõitu hinnatakse. Teiseks räägib iga järgmine hea otsus sinu kasuks, olgu tulemus milline tahes ja kui see eksam tõesti ei õnnestu, on ülejäänud sõit kõige väärtuslikum harjutus, mida järgmiseks korraks üldse saada võib: sama pinge, sama olukord ja sina, kes sellega toime tuli.
Kui eksamineerija otsustab sõidu lõpetada, järgi tema juhiseid. See ei ole hetk vaidlemiseks ega analüüsiks, selleks tuleb aeg hiljem.
Mis tuleb järgmises osas
Viimane osa räägib sellest, mis tuleb pärast eksamit. Mõlemal tulemusel on oma tagajärg. Läbinul algavad esimesed iseseisvad kuud, läbikukkunul tuleb vastata küsimusele, mida täpselt muuta, ilma et kogu senine ettevalmistus kahtluse alla satuks.
Kui tahad teada, kui kindlalt sa praegu ise otsustad, tee tasuta otsustuskindluse test. See ei anna hinnet, vaid näitab, kus on sul kõige rohkem võita.
See kirjutis on osa 5 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.