Eesti autojuhikoolitus on aastatega arenenud: muutunud on õppekavad, eksamite hindamispõhimõtted ja nõuded õpetajatele. Ometi on jäänud küsimus, millele pole lihtsat ega ühest vastust: kas autokoolis õpitu väljendub ka hilisemas ohutus liikluskäitumises?

Mida eksam mõõdab ja mida mitte?

Autokoole hinnatakse tavaliselt selle järgi, kui paljud õpilased sooritavad eksami esimesel katsel. See on oluline näitaja, kuid ei vasta küsimusele, millise ettevalmistusega juhi me liiklusesse saadame. B kategooria sõidueksamite üldine läbivus on aastaid püsinud ligikaudu poole juures, kuigi koolitust on arendatud. See ei tõesta, et areng on jäänud tulemata, kuid paneb küsima, kas mõõdame ja arendame õiget asja. Eksam ei pruugi alati täielikult näidata seda, mida õpilane tegelikult oskab.

Eksaminärv ei kustuta omandatud oskusi, kuid võib takistada nende avaldumist. Õpilane, kes sõidab õpetajaga rahulikult ja kindlalt, võib eksamil kogeda tähelepanu hajumist ja raskusi otsustamisel. Sellises olukorras ei pruugi eksamitulemus täielikult peegeldada õpilase tegelikke oskusi, sest lisaks juhipädevusele mõjutab sooritust ka võime eksamiärevusega toime tulla.

Teine õpilane võib eksami esimesel katsel sooritada, kuid hinnata üle oma võimeid ning tema riskitaju puudujäägid võivad avalduda alles hilisemas liikluskäitumises. Seepärast vajab õpilane lisaks sõiduoskusele realistlikku enesehinnangut ja oskust liikluses iseseisvalt otsustada.

Õpetaja ei õpeta ainult autot juhtima

Sõiduki valitsemine ja reeglite tundmine on vajalikud, kuid moodustavad vaid osa juhipädevusest. Euroopas kasutatava GDE maatriksi järgi tuleb juhti vaadelda neljal tasandil: sõiduki käsitsemine, liiklusolukordades toimetulek, sõidu eesmärgid ja kontekst ning juhi enda hoiakud, motivatsioon ja enesehindamine.

Inimene võib autot suurepäraselt juhtida ja teha siiski ohtlikke otsuseid, kui ta alahindab riske, ülehindab oma võimeid või laseb emotsioonidel käitumist juhtida. Seetõttu on õpetaja ülesanne laiem kui õppekava läbimine. Ta peab märkama, kas õpilase eksimus tuleneb oskuste puudumisest, ärevusest või liigsest enesekindlusest, sest igaüks neist vajab erinevat lähenemist. Ärev õpilane ja enesekindel, kuid riske alahindav õpilane ei vaja ühesugust juhendamist.

Probleem tekib siis, kui eksami sooritamisest saab kogu õppeprotsessi peamine eesmärk. Liiklus on oma olemuselt muutuv keskkond ja ühtegi juhti ei saa ette valmistada kõigiks olukordadeks, küll aga saab õpetada õpilast mõtlema, ohte märkama ja põhjendatud otsuseid tegema.

Kvaliteet ei ole ainult õpetaja vastutus

Õpetaja töötab keskkonnas, mille loob autokool: juhtimine, õppekorraldus, õppematerjalid ja see, mida kool ise oluliseks peab. Kui kooli peamine konkurentsieelis on madal hind ja kiire eksamile saamine, võib kvaliteetse õppe pakkumine muutuda keeruliseks.

Õpilane ei pruugi autokooli valides osata hinnata, kui palju ettevalmistust ta tegelikult vajab. Kvaliteetne kool selgitab juba alguses, et õppimise kestus sõltub õpilase arengust ning läbitud kohustuslik tundide arv ei tähenda veel eksamivalmidust.

Samas ei saa koolituse kvaliteeti tagada üksnes nõuete täitmisega. Oluline on, kuidas õpetajad oma tööd mõtestavad, milliseid õppemeetodeid kasutavad ning kuidas kool toetab nende professionaalset arengut. Õpetaja pädevus ei seisne ainult teadmistes ja kogemustes, vaid ka oskuses märgata õpilase arengut, anda sisulist tagasisidet ja vajadusel oma õpetamist muuta.

Kas parem koolitus teeb liikluse ohutumaks?

Tuleb tunnistada, et rahvusvahelised uuringud ei ole juhikoolituse mõju liiklusõnnetuste vähenemisele üheselt tõestanud. Üks võimalik selgitus on see, et traditsiooniline juhikoolitus keskendub rohkem sõiduki käsitsemisele ja liiklusolukordade lahendamisele kui juhi hoiakute, riskitaju ja enesehindamise kujundamisele. Samas mõjutavad liiklusohutust ka paljud koolitusest sõltumatud tegurid, sealhulgas sõidukogemus, liikluskeskkond ja inimese hilisemad käitumisvalikud.

See ei omakorda tähenda, et juhikoolitusel puuduks mõju. Pigem näitab see, kui keeruline on hinnata koolituse pikaajalist tulemuslikkust ning eristada õpetamise mõju muudest teguritest.

Kui soovime koolituse kvaliteeti sisuliselt hinnata, peame vaatama lisaks eksamitulemustele ka seda, kuidas õpilane õppeprotsessis areneb. Kas ta oskab oma eksimusi analüüsida, riske märgata, otsuseid põhjendada ja oma võimeid realistlikult hinnata? Need on pädevused, mida õpetaja saab õppe käigus teadlikult arendada ja hinnata. Nende kujunemine annab koolituse kvaliteedist laiema pildi kui üksnes eksami sooritamise protsent.

Autokooli edukust on lihtne väljendada protsentides, õpilaste arvus või koolituse kestuses. Märksa raskem on hinnata, kas inimene on õppinud liiklust mõistma ja seal ohutult käituma. Ometi peaks just see olema autojuhikoolituse keskne eesmärk.

Lõppkokkuvõttes ei tohiks me küsida ainult seda, kui paljud õpilased eksami läbivad. Peaksime küsima, millise ettevalmistuse ja arusaamadega inimesed pärast autokooli liiklusesse lähevad.

Juhiluba tõendab õigust sõidukit juhtida, aga see, milliseks juhiks inimene kujuneb, sõltub märksa enamast kui ühest edukalt sooritatud eksamist.

The post Autokooli kvaliteeti ei mõõda ainult sõidueksam appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Kui sõidueksam lõppes ühe tähelepanematusega, ei tähenda see, et sa ei oska sõita. Enamasti tähendab see vastupidist: sõit kulges hästi ja katkes ühe hetke tõttu.

Oled võibolla ise just seda kogenud. Sõitsid rahulikult, tegid õigeid otsuseid, eksamineerija ei teinud märkusi, siis üks ristmik, üks hetk ja eksam on läbi. Pettumus on suur, sest kogu sõidust jääb meelde ainult see üks koht.

See postitus aitab sul eksamilt lahkuda nii, et pettumuse kõrval oleks ka õiglane pilt sellest, mida sa tegelikult oskad.

Tulemus ja sooritus ei ole sama asi

Eksami tulemus oli „mitte sooritatud“ ja sinu sooritus koosnes aga kümnetest õigetest otsustest ja ühest veast, mis eksami kahjuks lõpetas.

Kui vaatad ainult tulemust, tundub, nagu oleks kogu sõit halvasti läinud, aga kui vaatad sooritust, näed, et oskused on olemas ja puudu jäi üks konkreetne hetk. Mõlemad pildid on tõesed, aga ainult teine aitab sul edasi liikuda.

Kuidas viga endale seletada

Sinu enesekindlust mõjutab vähem viga ise ja rohkem see, mida sa sellest mõtled.

Võrdle kaht lauset:

• „Ma ei oska sõita. Ma ei saa kunagi lube kätte.“
• „Ühes kohas läks tähelepanu korraks mujale, aga seda saan hiljem uuesti harjutada.“

Esimene lause teeb ühest hetkest üldise ja püsiva hinnangu sinu kohta. Teine kirjeldab konkreetset olukorda, mis oli ajutine ja mida saad ise tulevikus mõjutada. Just see teine lause on ka täpsem, sest see vastab sellele, mis eksamil tegelikult juhtus.

Eksamineerija sõnad on tõend

Kui eksamineerija ütles, et sõit oli üldiselt rahulik ja kindel ning probleem tekkis ühes olukorras, siis võta seda tõsiselt. See ei ole sõbra lohutus ega vanema julgustus, see on erapooletu hinnang inimeselt, kelle töö on neid kõiki oskusi hinnata.

Pettumuses kipub positiivne osa kiiresti ununema. Juba õhtuks mäletad ainult, et „kukkusid läbi“. Seepärast kirjuta eksamineerija tagasiside üles kohe pärast eksamit, võimalikult tema enda sõnadega.

Esimene eksam oli proovisõit päris tingimustes

Eksaminärv toitub suuresti teadmatusest, mis eksamil tegelikult juhtub, kuidas eksamineerija käitub, kuidas ma ise pinges reageerin. Nüüd tead neid asju omast käest.

Tead, kuidas eksamipäev kulgeb. Tead, milline on eksamiauto ja ümbrus. Tead, mida su keha ja mõtted ärevuses teevad. Ükski sõidutund ei anna sulle seda kogemust nii täpselt. Seepärast on teine eksam sageli psühholoogiliselt hoopis teistsugune kui esimene.

Ära pisenda, aga ära ka paisuta

„Tegelikult oli kõik hästi“ on hea lohutus, kuid see ei tohiks muutuda pisendamiseks. Viga, mis eksami lõpetas, oli päris. Liikluses võib üks märkamata jäänud olukord tähendada midagi tõsist.

Realistlik enesehindamine hoiab mõlemat korraga: sinu oskused on head ja see üks hetk vajab tähelepanu. Kõige mõistlikum mõte pärast eksamit on umbes selline:

Olen eksamiks valmis rohkem, kui praegu tundub ja ma tean täpselt, millele tähelepanu suunata.

Kolm sammu pärast eksamit

1. Luba endale pettumus. Seda tunnet ei pea kohe positiivseks keerama. Kiirustatud „kõik on hästi“ ei tundu usutav ega aita.
2. Kirjuta üles, mis läks hästi. Nimeta vähemalt kolm asja, mis sõidus õnnestusid ja lisa eksamineerija tagasiside nii täpselt, kui mäletad.
3. Sõnasta viga olukorrana, mitte iseloomuna. Kirjuta ühe lausega, mis juhtus, seejärel lepi koos sõiduõpetajaga kokku, kuidas just seda olukorda harjutada.

Lapsevanemale

Sinu esimene küsimus pärast eksamit loeb rohkem, kui arvad. Küsi „Mis läks hästi?“, mitte „Mis juhtus?“. Nii aitad lapsel näha sooritust enne, kui talle jääb meelde ainult tulemus. Vea juurde jõuate niikuinii, aga siis juba rahulikumalt.

Lõpetuseks

Eksam, mis lõppes ühe tähelepanematusega, ei ole tagasilöök. See on samm, mis viis sind lähemale, sest nüüd tead sa rohkem nii eksamist kui ka iseendast. Järgmisele eksamile ei lähe sa enam tundmatusse, vaid kohta, kus oled juba korra käinud.

See kirjutis on sarja kuues ja viimane osa. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Eksam ei läinud hästi, aga sõit läks hästi appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

See osa räägib ühest kindlast hetkest eksami ajal: sellest, kui teed esimese vea. See hetk tuleb peaaegu igal eksamil. Suunatule näitamine jääb hiljaks, mootor sureb välja, pööre tuleb laiem, kui plaanisid jne. Eksami tulemust ei otsusta tavaliselt see tehtud viga ise, vaid see, mis juhtub sinu peas järgmise poole minuti jooksul.

Tehtud viga ei ole veel otsus

Esimese vea järel käib peaaegu kõigil peast läbi sama mõte: nüüd on kõik. See mõte tundub kindla teadmisena, aga tegelikult on see ainult sinu oletus.

Sõidu ajal sa ei tea, kuidas eksamineerija sinu tegevust hindas. Sa ei tea, kas ta pani selle kirja, kui tõsiseks ta seda pidas ja kas see üldse midagi muudab. Mida eksamil veaks loetakse ja millised vead sõidu katkestavad, on kirjas Transpordiameti eksamikorras. Seda tasub oma õpetajaga enne eksamit läbi rääkida, et sa ei peaks sõidu ajal ise kohtunikku mängima.

Just see on lõks: kui hakkad sõidu ajal ennast ise hindama, teed korraga kahte tööd: sõidad ja paned endale hindeid. Hinde paneb eksamineerija. Sinu töö on sõita.

Mis juhtub peas esimestel sekunditel

Vea hetkel lööb kehas häirekell. Süda lööb kiiremini, tähelepanu tõmbub kokku ja pöördub tagasi sinna, kus viga juhtus. Auto liigub edasi, aga pea on endiselt eelmisel ristmikul.

Järgmine olukord tuleb seega ajal, mil keegi seda ei vaata. Nii sünnib teine viga ja see tundub kinnitusena, et esimene oli märk millestki suuremast. Sellest ringist, mis ühest pisiveast alguse saab, kirjutasin pikemalt loos „Miks üks väike viga võib kogu sõidu untsu keerata?“.

Siin on oluline üks asi: ring ei käivitu vea pärast. See käivitub siis, kui tähelepanu jääb selle eelmise vea juurde kinni, ja selle koha peal saad sa ise midagi teha.

Kolm sammu kolme sekundiga

Vea järel on sul vaja ainult mõnda sekundit, et mõtted tagasi teele tuua. Selleks ei ole vaja pikka mõttetööd, vaid lihtsat harjumust.

1. Pane viga kinni ühe sõnaga. Ütle endale mõttes „möödas“ või „edasi“. Mitte pikka lauset ega analüüsi, vaid üks sõna, mis märgib, et see asi on nüüd sinu jaoks läbi. Analüüsi jaoks on sul aega pärast eksamit.

2. Tõsta pilk kaugele. Järgmisele ristmikule, järgmisele liiklusmärgile, sinna, kuhu tee viib. Pinge tõmbab pilgu auto ette, kaugele vaatamine toob selle tagasi ja annab sulle aega.

3. Küsi endalt, mis järgmiseks tuleb. „Mis ma valesti tegin?“ vaatab minevikku. „Mis järgmiseks tuleb?“ vaatab tulevikku. Sõita saab ainult ettepoole, mitte tagasi.

Kui jõuad, lisa neile üks pikk väljahingamine. Seda saab teha märkamatult ka sõidu ajal. Pikk väljahingamine annab kehale märku, et ohtu ei ole, ja pulss hakkab rahunema.

Need kolm sammu toimivad kõige paremini siis, kui oled neid sõidutundides harjutanud. Kui ei ole, proovi ikkagi. Isegi esimesel korral on see parem kui vea juurde kinni jääda.

Ära paranda viga uue veaga

Esimese vea järel tekib tihti tahtmine asi kiiresti heaks teha. See on arusaadav, aga ohtlik.

Kui pööre jäi vahele, ära keera rooli viimasel hetkel järsult. Sõida edasi, eksamineerija juhatab sind tavaliselt uuesti õigele teele. Kui mootor suri välja, käivita rahulikult ja vaata enne liikuma hakkamist ümberringi, nagu teeksid seda esimest korda. Kui jäid ristmikul liiga kauaks ootama, ära korva seda sellega, et järgmisele ristmikule lähened liiga kiiresti.

Rahulik jätkamine on alati parem kui kiire parandus. Kiire parandus on just see koht, kus väikesest veast saab ohtlik olukord.

Eksamineerija vaikus ei ole hinnang

Sõidutunnis räägib õpetaja. Ta ütleb, kas võib minna, kiidab, parandab, vahel ohkab. Sinu kõrval on kuude kaupa olnud hääl, mis andis pidevalt tagasisidet.

Eksamil on see hääl kadunud. Eksamineerija annab suunajuhiseid ja jälgib. Ta ei kiida ega laida. Seda vaikust loevad paljud õpilased hinnanguks ja tavaliselt halvaks: ta ei ütle midagi, järelikult läheb mul täitsa halvasti.

Aga see vaikus on sama, olgu sõit hea või halb. Vaikus ei ütle sinu sõidu kohta midagi. Sama kehtib märkmete kohta. Sa ei tea, mida ta kirjutab, ja kõik, mida sa selle kohta välja mõtled, on pelgalt oletus.

Kui juhis jäi arusaamatuks, palu see üle korrata. See on lubatud tegevus ega ole nõrkuse märk. Juht, kes täpsustab selle asemel, et arvata, teeb täpselt seda, mida ohutu liiklemine nõuab.

Otsus on sinu oma ja ainult sinu oma

Eksami kõige suurem muutus ei ole võõras inimene kõrvalistmel. See on see, et ristmikul ei ütle keegi „võid minna“.

Kui oled harjunud seda kinnitust saama, hakkad seda pinge all otsima. Pilk libiseb korraks eksamineerija poole, auto seisab sekundi kauem kui vaja. Sellest kirjutasin loos „Kas oled sõidueksamiks valmis?“. Kinnitust ei tule ja otsus sünnib lõpuks liiga hilja või liiga järsult.

Aitab küsimuse vahetamine. Küsimus „mida eksamineerija sellest arvab?“ ei aita sõita. Küsimus „mida liiklusolukord praegu minult nõuab?“ aitab. Vastus on sinu ees, mitte kõrvalistmel.

Selle kohta on mul üks lühike lause: silmad lahti, ego kinni. Ego on see osa sinust, mis muretseb, kuidas sa paistad. Silmad on see osa, mis näeb, mis toimub. Eksamil vajad sa aga rohkem silmi.

Kui tundub, et asi läks käest

Mõnikord tuleb teine viga ja kolmaski. Tekib tunne, et eksam on läbi.

Isegi siis sõida edasi nii, nagu eksam oleks alles algamas. Esiteks ei tea sa ikka veel, kuidas sõitu hinnatakse. Teiseks räägib iga järgmine hea otsus sinu kasuks, olgu tulemus milline tahes ja kui see eksam tõesti ei õnnestu, on ülejäänud sõit kõige väärtuslikum harjutus, mida järgmiseks korraks üldse saada võib: sama pinge, sama olukord ja sina, kes sellega toime tuli.

Kui eksamineerija otsustab sõidu lõpetada, järgi tema juhiseid. See ei ole hetk vaidlemiseks ega analüüsiks, selleks tuleb aeg hiljem.

Mis tuleb järgmises osas

Viimane osa räägib sellest, mis tuleb pärast eksamit. Mõlemal tulemusel on oma tagajärg. Läbinul algavad esimesed iseseisvad kuud, läbikukkunul tuleb vastata küsimusele, mida täpselt muuta, ilma et kogu senine ettevalmistus kahtluse alla satuks.

Kui tahad teada, kui kindlalt sa praegu ise otsustad, tee tasuta otsustuskindluse test. See ei anna hinnet, vaid näitab, kus on sul kõige rohkem võita.

See kirjutis on osa 5 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Eksami ajal ehk mis juhtub sinu peas, kui teed esimese vea appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Hommik toimib mööda eile tehtud plaani

Täna ei ole vaja midagi uut välja mõelda. Iga väike otsus hommikul võtab natuke rohkem tähelepanu, olgu see riiete valik, prillide otsimine või siis mõte, kas minna bussiga või lasta end viia. Üksikult on need tühised otsused, kokkuvõttes aga väsitavad. Kui asjad on õhtul valmis pandud ja mõeldud, siis saad hommikul lihtsalt neid asju teha.

Ärka nii, et jääks varuaega, aga ära ärka liiga vara. Kolm tundi enne väljumist ärkamine ei tee sind rohkem eksamiks valmis kui kaks tundi, see pikendab lihtsalt ootamist ja ootamine on see, mis närvi üles kruvib.

Söö ja joo nii nagu tavaliselt

Eelmises osas kehtinud reegel kehtib ka hommikul: ära tee midagi, mida sa pole varem teinud.

Söö hommikust, isegi kui isu ei ole. Tühja kõhuga on pinget raskem kanda ja keskendumine väsib kiiremini. Kui närv võtab söögiisu ära, söö midagi kerget ja tuttavat.

Kohvi joo sama palju kui tavaliselt, mitte rohkem. Topeltportsjon kohvi või energiajook eksamihommikul lisab kehale ärevust, mida sul niigi jagub.

Varuaeg on pigem rahu, mitte ootamine

Planeeri kohalejõudmine nii, et sul jääks umbes veerand tundi kuni pool tundi varu. Kui jõuad liiga vara, veedad selle aja teiste närvis olemist pealt vaadates. Kui jõuad viimasel minutil, oled juba enne eksamit kiirustanud ja kiirustamine tuleb sinuga autosse kaasa.

Kui sind keegi kohale viib, lepi kellaaeg kokku juba eelmisel päeval. Kui kasutad ühistransporti, vaata üle, mis juhtub siis, kui buss hilineb ja arvesta selle varuga.

Hilinemise korral kehtivad Transpordiametis teatud reeglid, kui sa neid eile üle ei vaadanud, tee seda hommikul kohe pärast ärkamist, mitte teel olles.

Ooteruumis ära võta üle teiste närvi

Ooteruum on koht, kus lugusid jagub. Keegi räägib, milline eksamineerija on range, keegi teine, et kukkus kunagi ühel ristmikul läbi jne.

Kuula, aga ära ehita oma sõitu nende lugudele, sest nende eksam ei ole sinu eksam. Sa ei tea, kuidas nad sõitsid, mida nad tegelikult tegid ja kui palju see räägitud lugu on aja jooksul muutunud.

Telefonis loe midagi neutraalset, mitte eksamifoorumeid ega videoid ohtlikest ristmikest. Viimasel hetkel teooria kordamine ei aita samal põhjusel, miks ei aidanud eelõhtune kontrollsõit: uut infot see ei anna, küll aga võib anda kahtluse, kas sa oled ikka eksamiks valmis.

Kui närv tuleb, lase tal olla

Kiirem südametöö, higised peopesad ja vurrina keerav kõht ei tähenda, et midagi on valesti. See on sinu enda keha, mis valmistub nüüd otsustavalt tegutsema. See on sama reaktsioon, mis tekib sportlasel enne starti ja näitlejal enne lavale minekut.

Närvi ärakaotamise katse annab tavaliselt vastupidise tulemuse. Mida rohkem sa endale ütled „ära ole närvis“, seda rohkem tähelepanu närv saab.

Aitab hoopis see, kui tõlgendad seda tunnet valmisolekuna. Uuringud on näidanud, et kui inimesed mõtestavad kehalist ärevust enne sooritust valmisolekuna, mitte ohuna, läheb neil paremini kui neil, kes püüavad seda alla suruda.

Kui vajad midagi käegakatsutavat, hinga mõned korrad nii, et väljahingamine on pikem kui sissehingamine. Pikk väljahingamine annab kehale märku, et ohtu ei ole, ja pulss hakkab rahunema.

Esimesed kaks minutit autos on sinu omad

Kui istud eksamiautosse, ära kiirusta. Sea iste paika, säti peeglid ja turvavöö täpselt nii, nagu oled seda teinud igas sõidutunnis. See ei ole ajaraiskamine, vaid sõidu osa, see on rutiin, millega oled harjunud ja mis sind rahustab.

Tuttav algusrutiin annab kehale sõnumi, et see olukord on tuttav. Oled selles toolis istunud kümneid kordi ja eksam algab alles siis, kui oled valmis alustama ja seda hetke mõjutad sina.

Kui hommik ei lähe plaanipäraselt

Mõnikord läheb hommik teisiti. Uni jäi lühikeseks, buss oli hiljaks jäänud või jäi midagi koju.

Lühike uni ei võta sinu sõiduoskust ära, sellest oli juttu eelmises osas. Hilinev buss ja ummik on põhjus, miks varuaeg on olemas. Koju ununenud asjadest on tõeliselt oluline ainult isikut tõendav dokument, ülejäänuga saad hakkama (noh, kui prillid jäävad maha, siis on jama :)).

Plaan ei pea olema täiuslik, see peab lihtsalt olemas olema.

Järgmine samm on juba sõit ise

Hommik lõpeb hetkel, kui paned turvavöö kinni. Järgmises osas räägime sellest, mis toimub eksami ajal ja eriti sellest, kuidas käituda, kui sõidu keskel midagi viltu läheb.

Kui tahad eksamieelse õhtu ja hommiku rutiini samm-sammult läbi harjutada, ava tasuta õppematerjal „Sõidueksami eelne rutiin“. Selles on neli ülesannet, mida saad kohe teha.

See kirjutis on osa 4 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Sõidueksami hommik ehk päeva ainus osa, mis on täielikult sinu kontrolli all appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Miks viimane kontrollsõit teeb tavaliselt kahju

Eksami eelõhtune sõit tundub loogiline. „Käin korra asjad üle, siis olen kindlam.“ Praktikas läheb see enamasti teisiti, kolmel põhjusel.

Esiteks ei anna see sõit sulle infot, mida sa juba ei tea. Sa tead oma nõrku kohti, sa kirjutasid need kuu aega tagasi paberile.

Teiseks, kui see sõit juhtub halvasti minema, lähed sa sellega halva teadmisega magama. Üks ebaõnnestunud manööver vahetult enne eksamit kaalub peas üles kümme õnnestunut, mis olid enne. See ei ole loogiline, aga nii see töötab.

Kolmandaks kinnitab viimase hetke kontrollsõit sõnumit, mida sa endale ei taha anda: et sa ei ole valmis ja vajad kontrollimist. Inimene, kes on valmis, ei kontrolli end viimasel õhtul üle.

Kui sõit on juba kokku lepitud ja ära jätta ei saa, siis tee sellest lühike ja lihtne sõit. Sõida ja harjuta seda seda, mis toimib ja lõpeta tund millegagi, mis õnnestub. Raskete kohtade läbi käimine eelõhtul on kõige halvem võimalik variant.

Mida õhtul tegelikult teha: kolm asja ja siis lõpp

Pane asjad füüsiliselt valmis. Dokumendid, prillid, riided, jalanõud, millega sa oled harjunud sõitma. See võtab aega kümme minutit ja kaotab järgmisel hommikul kümme väikest otsust.

Kui eksami kellaaeg või koht on kuidagi segane, kontrolli see täna üle Transpordiameti e-teeninduses või küsi oma autokooli õpetajalt. Homme hommikul ei ole see hea hetk avastamiseks.

Loe üle eksamipäeva plaan, mille tegid nädal tagasi. Loe, ära kirjuta uut. Kui plaani ei ole, tee praegu lühike: ärkamiskell, väljumiskell, kuidas kohale jõuad, kui palju on varuaega.

Otsusta, mis kell sa lõpetad eksamist mõtlemise. See on päris otsus, mitte soov. Pane kellaaeg paika ja pärast seda tee midagi, mis nõuab natuke tähelepanu, aga mitte palju: film, jalutuskäik, kellegagi kohtuda.

Telefoni skrollimine selleks ei sobi, sest see nõuab liiga vähe tähelepanu ja mõte jookseb kogu aeg eksamile tagasi. Miski väga pingeline ei sobi ka.

Uni, kui und ei tule

Kõige tavalisem eelõhtu hirm on see, et öösel ei tule und.

Alustan sellest, mis on tõsi: üks rahutu öö ei võta sinu sõiduoskust ära. Keha talub seda. Probleem oleks nädal halba und, mitte üks öö. Seepärast ei ole mõtet karta magamajäämist, sest just see kartus ongi see, mis magamajäämist takistab.

Praktiliselt: mine magama tavalisel ajal, mitte kaks tundi varem. Liiga vara voodisse minek annab sulle lihtsalt kaks lisatundi lakke vaatamist ja tõstab pinget.

Kui uni ei tule umbes kahekümne minutiga, tõuse üles, tee midagi rahulikku ja igavat, mine tagasi siis, kui uni tuleb. Voodis ärkvel vähkremine õpetab keha voodit ärkveloleku kohaks pidama.

Ja üks reegel, mis kehtib kogu eksamipäeva kohta: ära tee midagi, mida sa pole varem teinud. Eksamiõhtu ei ole hea hetk esimest korda millegi uuega katsetada, olgu see uni, toit või kohvikogus.

Kui õhtul tundub, et kõik on ununenud

See tunne tuleb paljudel. Istud diivanil ja korraga ei suuda peast öelda, mida sa täpselt vasakpöörde eel teed. Tekib paanika, et kõik on kadunud.

Ei ole kadunud. Sõiduoskus ei ole teadmine, mida sa peast ette loed. See on midagi, mis on kätes, jalgades ja pilgus. See, et sa ei oska praegu sõnadega seletada, kuidas sa paremale pöörad, ei tähenda, et sa ei oska paremale pöörata.

Just seepärast ei ole õhtul mõtet ennast üle küsida. Sa küsid oskust vales keeles ja saad vale vastuse.

Kui sa kardad üht konkreetset asja

Mõnikord ei ole hirm üldine, vaid päris konkreetne: parkimine, üks kindel ristmik, ümberpõige.

Selle asemel et minna seda õhtul veel korra sõitma, tee see peas läbi. Istu maha, mõtle see manööver algusest lõpuni, aeglaselt ja õigesti: kuhu vaatad, millal märguande annad, mis järjekorras asjad käivad.

Kaks asja on siin olulised. Tee seda üks kord rahulikult, mitte kümme korda järjest. Ja kujuta ette tegevust, mitte tulemust. Vahe on selles, et „ma sain läbi“ ei ole midagi, mida saab harjutada, aga „ma vaatan üle vasaku õla ja alles siis alustan“ on.

Homse hommiku otsustad ära täna

Eksamipäeva hommikust tuleb järgmises osas eraldi juttu, sest see on ainus osa eksamipäevast, mille saab täielikult ette planeerida.

Täna on vaja otsustada ainult kaks asja: mis kell sa ärkad ja mis kell sa välja lähed. Kõik ülejäänu saab homme joosta juba mööda rada, mille sa täna paika panid.

Kui tahad eksamieelse õhtu ja hommiku rutiini samm-sammult läbi harjutada, ava tasuta õppematerjal „Sõidueksami eelne rutiin“. Selles on neli ülesannet, mida saad kohe teha.

See kirjutis on osa 3 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Päev enne sõidueksamit ehk miks eelõhtu loeb rohkem kui viimane sõit appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Viimane nädal ei ole õppimise nädal. See on enda hoidmise nädal.

Miks uus oskus viimasel nädalal sind ei aita

Oskus muutub automaatseks korduse ja aja koosmõjus. Nädal annab korduse, aga ei anna aega.

Mõtle nii. Kui sa õpid kolm päeva enne eksamit uue viisi, kuidas ristmikule läheneda, siis on sul eksamil peas kaks viisi. Vana, mis on harjumus ja uus, mis on veel ainult esmane teadmine ja mõte. Pinge all valib keha harjumuse ja pea üritab parandada. Nendest kahest koos ei tule kumbagi korralikult välja.

Seepärast on viimase nädala kõige kasulikum otsus mitte õppida mitte midagi uut juurde.

Kaks või kolm sõitu, mitte kuus

Tavaline reaktsioon lähenevale eksamile on võtta viimasesse nädalasse nii palju tunde kui mahub. See teeb enamasti kahju. Esiteks väsimus, teiseks see, et tihe graafik ise tekitab tunde, nagu oleks midagi väga viltu.

Kaks kuni kolm sõitu on piisav. Nende sisu on lihtne: harjuta ja korda seda, mis juba toimib.

Lõpeta iga sõit millegagi, mis sul õnnestub. Viimane mälestus sõidust on see, mille sa eksamile kaasa võtad.

Kolm asja, mida see nädal peab sisaldama

Uni. Eksamiöö uni ei ole kõige olulisem, sest üks rahutu öö on talutav. Loeb see, kas nädal enne oled korralikult maganud. Alusta juba esmaspäevast, mitte eksami eelõhtust.

Graafik. Vaata nädala kalender üle ja tõsta eksamipäeva lähedalt ära see, mis on tõstetav ja pigem segab. Kontrolltöö ei ole tõstetav, aga trenn, tööpäev ja hiline pidu on. Eesmärk ei ole nädalat tühjaks teha, vaid mitte koguda kõike ühte päeva kokku.

Info. Lõpeta lugemine, kes kus millal läbi kukkus. Teiste lood ei sisalda sinu kohta mingit infot, küll aga sisaldavad ärevust.

Tee eksamipäeva plaan juba nüüd valmis

Mitte eksamihommikul. Nädal enne on pea veel selge ja otsused tulevad kiiresti.

Kirjuta üles: mis kell ärkad, mida sööd, mis kell väljud, kuidas kohale jõuad ja kui palju on varuaega, mis peab kaasas olema, kellele sa pärast helistad.

Selle nimekirja mõte ei ole see, et sa muidu unustaksid. Mõte on selles, et eksamihommikul ei pea sa enam midagi otsustama.

Üks aus vestlus õpetajaga

Küsi nädala esimeses sõidus üks küsimus: kui sa oleksid täna eksamineerija, millega ma täna võiksin läbi kukkuda?

Vastus on ebamugav ja just seepärast kasulik. Kui see on midagi, mis on nädalaga korda tehtav, näiteks peeglite kasutamine enne manöövrit või liiga hiline suunatule märguanne, siis tegele sellega. Kui vastus on midagi suuremat, kirjuta see üles ja jäta eksamijärgsesse aega. Viimane nädal ei ole aeg suuri auke parandada, aga see on hea aeg teada, kus need on.

Mida sellel nädalal mitte teha

Ära vaheta autot. Kui eksam tuleb teise autoga kui õppesõidud, oli sellega tegelemise aeg kuu alguses, mitte nüüd.

Ära tee eelõhtul suurt kontrollsõitu. Sellest tuleb järgmises osas pikemalt juttu, aga lühidalt: see sõit ei anna infot, mida sa juba ei tea, ja kui ta juhtub halvasti lõppema, siis lähed sa sellega magama.

Ära muuda und ega toitumist järsult. Eksaminädal ei ole aeg uute režiimidega katsetada.

Ära jaga täpset kellaaega kõigile. Mida rohkem inimesi teab täpset aega, seda rohkem on telefonis ootavaid sõnumeid just siis, kui sa neid kõige vähem tahad.

Kui tekib tunne, et sa ei ole valmis

See tunne tekib viimasel nädalal peaaegu igal õpilasel. Selle tunde olemasolu ei ütle sinu oskuse kohta midagi.

Võta välja nimekiri, mille tegid kuu alguses, need viis olukorda, mida sa vaikselt vältisid. Vaata üle.

Kui mõni olukord on endiselt selline, et sa ei ole seda kordagi läbi sõitnud, siis on tegemist päris auguga. Sel juhul on eksami edasi lükkamine mõistlik otsus, mitte alistumine.

Kui aga sa oled need läbi sõitnud ja need toimivad, kuigi on endiselt ebamugavad, siis on tegemist närviga. Ebamugav ja oskamatu ei ole sama asi. Ebamugavus käib kaasas iga asjaga, mis on sinu jaoks veel uus.

Mis tuleb järgmises osas

Järgmine osa räägib päevast enne eksamit ja sellest, miks eelõhtu sisu otsustab tavaliselt rohkem kui viimane sõit.

Kui tahad vahepeal kontrollida, kummaga sul tegemist on, oskuse või närviga, siis selleks on tasuta testid.

See kirjutis on osa 2 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Nädal enne sõidueksamit ehk mida enam ei õpi appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

See kirjutis on esimene kuuest. Terve sari kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Alustan sellest, et aega on veel kuu, sest see on ajajoone kõige alahinnatum osa.

Miks just see kuu on teistest erinev

Kuu aega on piisavalt pikk, et sõiduoskus päriselt muutuks. Nädal ja päev ei ole seda kindlasti mitte.

Mida lähemale eksam jõuab, seda vähem saab muuta oskust ja seda rohkem läheb tähelepanu oma senise taseme ja seisundi hoidmisele: uni, rahulikkus, rutiin, ootuste paikapanek. Need on olulised ja neist tuleb selles sarjas veel pikalt juttu. Aga need ei tee kellestki paremat juhti, see ei lase olemasoleval oskusel ära kaduda.

Seepärast tasub selle kuu peale vaadata kui viimasele aknale, kus küsimus on veel „mida ma tegelikult oskan“, mitte „kuidas ma end eksamil tunnen“.

Alusta ausast nimekirjast, mitte lisatundidest

Kõige tavalisem reaktsioon broneeritud eksamiajale on tundide juurde ostmine. See ei ole vale samm, aga see tegevus on tavaliselt vales järjekorras.

Enne tundide lisamist kirjuta üles viis olukorda, mida sa liikluses tavaliselt väldid. Mitte need, mida sa ei oska, vaid need, mille puhul sa valid teise tee, ootad kauem kui vaja või loodad, et õpetaja ütleb midagi enne, kui sa ise otsustad.

Näiteks: vasakpööre reguleerimata ristmikul tihedas liikluses. Ümberpõige seisvast autost või peatuses olevast bussist, paralleelparkimine, mitmerajaline ringristmik, aeglustus- ja kiirendusraja kasutamine jne.

See nimekiri on sinu õppekava järgmiseks kuuks. Kui midagi on nimekirjas, ei tähenda see, et sa oled halb juht. See tähendab, et just seal on sul kõige rohkem võita, sest ülejäänud sõit sul juba toimib.

Nimekirja koostamine on omaette töö. Paljud õpilased ei tea, mida nad väldivad, sest vältimine käib automaatselt ja märkamatult. Kui sa ei oska nimekirja midagi panna, küsi õpetajalt üht konkreetset küsimust: millises olukorras sa mind kõige sagedamini aitad?

Kuidas peaksid selle kuu sõidutunnid välja nägema

Tavaline sõidutund algab sellest, et õpetaja ütleb, kuhu sõidame. Viimasel kuul tasub see tegevus sinu vaatevinklist ümber pöörata.

Tule tundi oma nimekirjaga ja ütle ette, mida sa tahad sellel korral teha. Mitte „sõidame ringi“, vaid „ma tahan täna teha kaheksa vasakpööret reguleerimata ristmikul“. Kordus ühes ja samas olukorras muudab oskust kiiremini kui mitmekesine ringisõit.

Teine muudatus puudutab õpetaja rolli. Palu tal ennast mitte aidata. Kui õpetaja ütleb sekund varem, et „vaata paremale“, siis tegi otsuse tema. Eksamil ei ole kedagi, kes sulle ette ütleb või aitab. Viimase kuu mõte on sõita nii, et otsused on sinu omad, ka siis kui need tulevad aeglasemalt ja ebamugavamalt.

See ebamugavus on teadlik. Kui esimesed sellised tunnid tunduvad varasematest halvemad, ei ole see tagasiminek. Sa lihtsalt näed esimest korda oma tegelikku taset ilma kellegi teise toeta.

Kolm asja, mida tasub kuu jooksul paika panna

Sõida erinevates tingimustes. Eksam ei arvesta sellega, et sa oled harjunud sõitma teisipäeva pärastlõunal. Sõida pimedas, vihmaga, hommikuses tipptunnis. Praegu on selleks aega, eksaminädalal enam ei ole.

Tee iga tunni lõpus kolm lauset kokkuvõtet. Mis läks paremini kui eelmisel korral, mis jäi samaks, mida teen järgmine kord teisiti. Kolm lauset telefoni märkmetesse. Kuu lõpus on sul kolmkümmend lauset ja nende pealt on hästi näha, kas areng on päriselt toimunud või oled sõitnud lihtsalt ringi.

Sõida vähemalt korra eksamipiirkonnas, aga ära õpi marsruuti. See on oluline vahe. Tunnetus, kus liiklus on tihe ja kus ristmikud on ebaselged, tuleb kasuks. Kindla tee pähe õppimine ei ole mõistlik, sest eksamil sõidad sinna, kuhu eksamineerija ütleb ja isegi kui sul on eksamimarsruut teada on liiklus dünaamiline ja samal ristmiku vahetuvad olukorrad igas minutis.

Mida ei ole mõtet teha

Ei ole mõtet õppida eksamimarsruuti pähe. Pähe õpitud tee annab vale kindluse, mis kaob esimese eksamineerija ootamatu suunamise peale.

Ei ole mõtet osta paanikas kümme tundi järjest. Kolm tundi selge eesmärgiga on rohkem väärt kui kümme tundi ilma. Tihe sõidugraafik vahetult enne eksamit teeb tulemuse tavaliselt halvemaks, mitte paremaks.

Ei ole mõtet end kaaslastega võrrelda. Kellegi teise kolmekümne tunniga läbitud eksam ei ütle sinu valmisoleku kohta midagi.

Ei ole mõtet eksamit edasi lükata ainult ärevuse pärast. Kui oskus on olemas ja ainus takistus on närv, siis edasilükkamine ärevust ei vähenda, vaid annab sellele rohkem aega kasvada. Kui aga oskuses on päris auk, on edasilükkamine mõistlik otsus. Nende kahe eristamine on kogu selle kuu sisu.

Formaalsused, mille peale ei tasu üllatuda

Vaata kuu alguses korra üle praktiline pool: kas kõik autokooli etapid on läbitud ja dokumendid korras, kas teooriaeksami tulemus kehtib veel eksami kuupäeval ja millise autoga sa eksamile lähed. Kui sõidad eksamil autoga, millega sa pole harjunud, lisa see oma nimekirja esimese punktina.

Kehtivusajad, nõuded ja eksami korraldus muutuvad ajas. Kontrolli neid Transpordiameti kodulehelt või küsi oma autokooli õpetajalt, mitte kaaslaste käest ja mitte foorumist. Selle kohta, kuidas eksam üldjoontes käib, on mul eraldi leht.

Mis tuleb järgmises osas

Järgmine osa räägib nädalast enne eksamit. Seal muutub küsimus: oskuse muutmise aeg on läbi ja edasi on tegemist sellega, kuidas olemasolev oskus eksamipäeval sind aitab.

Kui tahad enne seda teada, kus sa täna tegelikult oled, alusta ühest tasuta testist. Need ei ole diagnostika ega hinnang, vaid võimalus näha ausalt, millele see kuu kulutada tasub.

See kirjutis on osa 1 kuuest. Sari „Eksamiteekond“ kulgeb mööda sama ajajoont, mida mööda liigub õpilane: kuu enne eksamit, nädal enne, päev enne, eksamihommik, eksam ise ja see, mis tuleb pärast. Kõik ilmunud osad koondab rubriik „Eksamiteekond“.

The post Kuu enne sõidueksamit ehk viimane aeg, mil oskust saab veel muuta appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Kui sa valid autokooli, siis soovitan vaadata erinevate koolide kodulehti, sest suurem osa neist lubab täpselt samu asju. Meie koolis on sõbralikud, kannatlikud ja toetavad õpetajad, kes arvestavad sinu individuaalsete vajadustega jne.

Kõlab hästi?

Just, sest kes sooviks endale ebasõbralikku õpetajat. Aga ma esitan ühe võibolla ebamugava küsimuse, mis on minu töös aastatega üha teravamaks muutunud. Kas sellest piisab ja mida see sõna sulle tegelikult ikkagi ütleb?

Minu vastus on, et see ei ütle sulle peaaegu mitte midagi, sest “sõbralik” on muutunud turundussõnaks, mida korratakse, sest see kõlab hästi ja sellele on raske vastu vaielda. Aga ta ei erista head õpet halvast. Sõbralik õpetaja võib olla suurepärane, ta võib olla ka keskpärane. Sõna ise ei tee nende vahel mingit vahet. Probleem ei ole selles, et sõbralikkus oleks iseenesest halb. Olen veendunud, et õpe peabki olema toetav ja rahulik ning hirmuga ei õpetata kedagi sõitma. Probleem on pigem selles, et sõbralikkus kirjeldab tunnet, mis õpilasel on tunnis, aga see, mis tegelikult oluline on, ei ole see, kuidas õpilane tunneb ennast tunnis, vaid see, kas ta suudab sõidueksamil ja hiljem liikluses iseseisvalt hakkama saada.

Ma olen näinud õpilasi, kellel on tundides suurepärane, soe ja julgustav õpetaja, aga ometi ei soorita nad eksamit. Miks?

Sest sõbralik õhkkond tunnis oli varjanud selle, et õpilane pole õppinud iseseisvalt otsustama. Ta sõitis väga hästi seni, kuni õpetaja oli tema kõrval. Niipea kui kõrvale istus võõras eksamineerija ja kadus tuttav hääl, kadus ka enesekindlus. Oskused olid olemas, aga ta oli harjunud toetuma kellelegi teisele.

Siit võib välja kooruda paradoks, mida turundussõna tegelikult ei näita. Ka kõige toetavam õpetaja võib tahtmatult kasvatada kõige sõltuvama õpilase, kui ta ei tee midagi enamat kui ainult toetab, sest hea õpetamise mõõt ei ole see, kui palju ta õpilast aitab, vaid kui hästi ta õpetab õpilast iseseisvalt hakkama saama. Just nende kahe vahel on suur vahe.

Küsimused, mis midagigi näitavad

Kui “sõbralik” ei ole valiku tegemisel hea mõõdupuu, siis mis on? Esitan mõned küsimused, mida tasuks autokooli valides endalt küsida ja mis ütlevad õppe kvaliteedi kohta palju rohkem kui lubadus sõbralikkusest.

Kas õpetaja laseb õpilasel ise otsustada või ütleb kogu aeg ette? Hea õpetaja annab otsustamise järk-järgult üle, sest eksamil ja hiljem iseseisvalt liikluses pole teda kõrval. Kui õpilane sõidab hästi ainult siis, kui keegi ütleb talle tegevused ette, ei ole ta veel iseseisvaks liiklemiseks valmis.

Kas õpetaja õpetab õpilast ise oma sõitu hindama? Kui õpilane küsib tunni lõpus “kas mul läks täna hästi” ja õpetaja lihtsalt vastab jah, siis ta kinnitab, et hinnangu annab keegi teine. Õpetaja peaks küsima: mida sa ise arvad, sest juht, kes läheb üksi liiklusesse, peab ise nägema ja aru saama, kuidas tal tegelikult läheb.

Kas õpetaja tegeleb ka närviga kogu õppe vältel ja mitte alles eksami eel? Eksamiärevus on üks sagedasemaid põhjusi, miks tunnis hästi sõitev õpilane läbi kukub. Kui sellega tegeletakse alles viimasel hetkel sõnadega “ära muretse”, on juba hilja. Hea õpe harjutab pinge maandamist läbi kogu õppeprotsessi, samamoodi nagu parkimist.

Ükski neist küsimustest ei ole sõbralikkuse vastu, aga nad kõik puudutavad seda, mida sõbralikkus üksi ei taga.

Mille järgi valida

Ma ei kirjuta seda selleks, et öelda, et sõbralikud õpetajad on halvad õpetajad. Enamik neist on pühendunud ja hoolivad inimesed. Ma kirjutan seda selleks, et sina, kes sa kooli valid, küsiksid õigeid küsimusi.

Kui sa loed kodulehelt „meil on sõbralikud õpetajad“, siis tea, et sa ei ole veel midagi teada saanud õppe kvaliteedi kohta. See lubab sulle head tunnet tunnis, aga see ei luba sulle seda, mida sa päriselt tahad. Seda, et sa väljuksid sellest koolist juhina, kes suudab liikluses ise, rahulikult ja kindlalt hakkama saada ka siis, kui kõrvalistmel ei ole enam kedagi.

Sõbralikkus on hea algus, aga küsi juurde, mis selle taga on.

Ahjaa, kui sa tähele panid, siis ühes lauses oli kirjas “hea õpetaja”. Milline on hea õpetaja ja kas sellele ka vastus on, seda proovime lahata juba järgmine kord.

The post „Sõbralikud õpetajad“ ei ole autokooli valimisel piisav mõõdupuu appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Ma saan aru, miks seda numbrit küsitakse. See on ainus asi, mida on lihtne mõõta ja teistega võrrelda, aga tundide arv ei ütle sinu valmisoleku kohta peaaegu midagi. Mis veelgi olulisem, see võib sind tegelikult eksitada ja luua võltseelduse, et etteöeldud tundide arvuga saab sinust juba valmis juht.

Sa võid sõita sada tundi kõrvalistujaga, kes ütleb sulle igal ristmikul, mida teha. Jah, sa õpid selle ajaga sõiduki juhtimise täiesti korralikult selgeks, aga sa ei õpi ise otsustamist, sest otsustamise töö tegi keegi teine sinu eest ära.

Ja siis tuleb eksamipäev. Auto on sama, marsruut on tuttav, oskused on olemas ainult see hääl kõrvalistmelt on kadunud. Paljud õpilased kirjeldavad täpselt seda hetke, kui kõik oli justkui juba tehtud ja korraga ei olnud enam midagi käes. Viga vea otsa, pea oli tühi ja käed ning jalad nagu toimetasid omasoodu.

Sõidueksamil ei mõõdeta seda, kui palju sa oled sõitnud, vaid mõõdetakse seda, kas sa suudad ise otsustada, ise oma vigu märgata ja ise liigelda. Tundide arv näitab, kui kaua sa oled harjutanud, aga see ei näita, mida sa tegelikult harjutasid ja õppisid.

Kolm küsimust, mis ütlevad sinu kohta rohkem

Kui tahad tegelikku pilti, kus sa hetkel oled, siis on need kolm küsimust palju täpsemad kui ükski number. Vasta neile ausalt, aga mitte nii, nagu tahaksid, et oleks.

1. Kas sa märkad oma vigu enne, kui õpetaja sellele tähelepanu juhib?

See on kõige olulisem märk ja seda on kõige lihtsam kontrollida. Kui vea peale juhib sinu tähelepanu keegi teine, tähendab see, et sinu enesekontroll ei ole veel sisse lülitunud – see aktiveerub praegu õpetaja hääle peale.

Eksamil seda häält ei ole. Eksamineerija ei ütle sulle, et pidurdasid liiga hilja, ta paneb selle kirja. Ja kui sa ise seda ei märganud, ei tea sa sedagi, et midagi üldse juhtus.

Hea märk on see, kui sa ütled vea välja enne õpetajat, isegi siis, kui õpetaja poleks seda üldse maininud. See tähendab, et sul on kompetents asju märgata olemas ja suudad ise otsustada ning tegutseda.

2. Kas sa vaatad enne otsust kõrvale?

Paljud õpilased teevad ristmikul väikese liigutuse, mida nad ise ei märkagi: pilk libiseb korraks paremale, õpetaja poole. See hetk kestab murdosa sekundit ja see on kinnituse otsimine oma edasisele tegevusele.

Nii kaua kui see liigutus on olemas, ei ole vastuvõetud otsus päriselt sinu oma. See on jagatud otsus ja seda teist poolt sul eksamipäeval ei ole. Koos temaga kaob ka kindlustunne, mis seni sellel püsis.

Sama kehtib laiemalt selle kohta, kuhu sinu pilk üldse ulatub. Kirjutasin sellest pikemalt loos „Vaatab, aga ei näe” – mida kitsam on pilk, seda rohkem on ärevust ja vastupidi.

3. Kas sa suudad pärast tehtud viga rahulikult edasi sõita?

Enamik eksameid ei lähe untsu esimese vea pärast. Need lähevad untsu selle pärast, mis juhtub vea järel.

Mõte jääb eelmisele ristmikule kinni. Sa sõidad edasi, aga tegelikult vaatad sa endiselt taha. Järgmine olukord tekib ajal, mil sinu tähelepanu on mujal, ja siis tuleb teine viga, seekord juba tõsisem. Nii tekib ahel, mis algas millestki väikesest – sellest ühest pisiveast, millesse sa kinni jäid.

Kui sa suudad öelda endale „sellega läks nüüd halvasti, aga see on möödas” ja pöörata tähelepanu tagasi teele, oled sa valmis rohkem kui see, kes ei ole veel teinud ühtegi viga. Sellest ahelast kirjutasin eraldi loos „Miks üks väike viga võib kogu sõidu untsu keerata”.

Kui vastasid mõnele „ei”, mis siis?

See ei tähenda, et sa ei ole veel valmis. See tähendab midagi kasulikumat: sa tead nüüd, millega järgmises sõidutunnis tegeleda.

Ja see on palju täpsem info kui mingi konkreetne number. „Mul on vaja veel kümme tundi” ei ütle kellelegi midagi. „Ma ei märka oma vigu ise” ütleb sulle ja su õpetajale täpselt, mida järgmises tunnis teha.

Tundide arv kasvab niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas need tunnid viivad sind iseseisvuse poole või kinnistavad harjumust kellegi teise peale toetuda.

Üks harjutus järgmiseks sõidutunniks

Palu õpetajal järgmises tunnis mitte kommenteerida, kui sa ei küsi. Sina ütled iga otsuse enne välja – „annan teed”, „lähen nüüd”, „pidurdan varem, sest tee on märg” ja tema kinnitab või parandab alles pärast.

Esimesed kümme minutit on ebamugavad. Vaikus tundub pikk ja sa tabad end mitu korda kõrvale vaatamas. Aga siis hakkab midagi paika loksuma: sa kuuled oma otsuseid välja öelduna ja saad aru, kas need on tegelikult sinu omad või kellegi teise.

See on kõige lihtsam viis mõõta seda, mida ükski tundide arv ei mõõda.

Kui tahad täpsemat pilti

Tegin lühikese enesehindamise testi, mis vaatab täpselt neid asju: kui iseseisvalt sa otsustad, kui ausalt sa oma oskusi näed ja kuidas sa oma ärevusega toime tuled. See ei anna hinnangut ega ütle, kas sa oled „valmis” – see näitab, kus sa praegu tegelikult oled.

Tee tasuta enesehindamise test – tasuta, ilma registreerimiseta, paar minutit sinu aega.

Kui soovid just oma otsustuskindlust lähemalt vaadata, tee otsustuskindluse test.

Ja kui eksamieelne närv on see, mis sind kõige rohkem vaevab, alusta hoopis loost „Sõidueksami närv ja kuidas sellega toime tulla”.

The post Kas oled sõidueksamiks valmis? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Miks eksaminärv üldse tekib

Eksam erineb tavalisest sõidutunnist kolme asja poolest ja iga üks neist lisab pinget juurde.

Esiteks istub kõrval sulle täiesti võõras inimene. Sa ei tea, kuidas ta reageerib, kas ta kortsutab kulmu või teeb märkmeid ja millest need märkmed räägivad. Kindlasti kirjutab ta üles ainult negatiivseid asju. Sõidutunnis oli aga kõrval keegi, kelle nägu sa juba tundsid ja teadsid, mida ta erinevates olukordades teeb.

Teiseks on tulemus kahene. Kas sain läbi või mitte. Sõidutunnis polnud kordagi nii, et üks manööver otsustaks, aga eksamil tundub just nii, et üks viga võib otsustada kogu eksami tulemuse.

Kolmandaks kaob ära kinnitus mida sa oled harjunud seni saama kui midagi õnnestuv või valesti läheb. Juhendaja andis vaikselt märku, kas sinu tegevus on õige, kas ristmikul võib juba minna, kas kiirus on piisav jne. Eksamil ei ütle keegi midagi. Just see vaikus ongi paljude jaoks kõige raskem osa ja tihti tõlgendatakse seda negatiivse märgina, kuigi see tähendab lihtsalt seda, et sa sõidad iseseisvalt.

Keha reageerib sellele täpselt nii, nagu ta on ehitatud reageerima. Pulss tõuseb, hingamine muutub pinnapealseks, käed lähevad külmaks. See ei ole midagi halba, see on sinu organism, mis valmistub oluliseks olukorraks (pingeliseks eksamiks). Probleem tekib alles siis, kui sa hakkad seda tunnet ise kartma ja kulutad kogu oma tähelepanu selle jälgimisele. Kui soovid oma ärevuse taset kohe hinnata, tee eksamiärevuse test.

Mida närv sõidu ajal päriselt teeb

Siin on kasulik teada, mis täpselt juhtub, sest siis saab sellele ka vastu töötada.

Tähelepanu koondub pisiasjadele

Pinges inimese pilk kokku ja sa vaatad lähedale, mitte ei jälgi kogu liiklust kaugelt, vaatad otse auto ette. Sa vaatad kapotti ja teed, aga mitte kaugusesse, kus kogu info tegelikult on. Sellepärast tuleb ristmik ootamatult, sellepärast ununevad peeglid ja sellepärast tundub, et kõik toimub sinu jaoks liiga kiiresti. Tegelikult ei toimu midagi kiiremini kui tavaliselt, lihtsalt sinu vaateväli jääb ahtamaks ja info jõuab sinuni liiga hilja.

Otsustamine muutub kõhklevaks

Kui enesekindlus on kadunud, hakkab paljude õpilaste peas ringlemal üks küsimus. Kas ma teen õigesti? Selle küsimuse kordamine hajutab ära täpselt selle tähelepanu, mida oleks vaja otsustamiseks. Nii sünnib olukord, kus õpilane oskab kõike, aga jääb ristmikul seisma sekundi kauem kui vaja, sest ta ootab kellegi kinnitust, mida keegi ei anna.

Sisekõne läheb valjuks

Pärast väikest viga hakkab peas ketrama mõte. Nüüd ma rikkusin kõik ära, nüüd ta märkis midagi üles, nüüd on eksam läbi. See mõte sinu peas on tunduvalt ohtlikum kui viga, sest ta viib tähelepanu järgmiselt manöövrilt eelmise juurde. Suur osa nurjunud eksamitest ei kukuta läbi esimese vea pärast, vaid selle pärast, mis juhtub järgmise viie minuti jooksul.

Mis aitab nädal enne eksamit

Viimane nädal ei ole enam uute oskuste õppimise aeg. See on aeg, kus tasub oma oskusi uskuda ja ennast adekvaatselt hinnata.

Kõige kasulikum asi, mida sa selle nädala jooksul teha saad, on sõita nii, et keegi sind ei aita. Palu juhendajal vaikida. Mitte sellepärast, et ta segaks, vaid sellepärast, et eksamil ta vaikib niikuinii ja sa tahad, et see vaikus oleks sulle juba tuttav. Kui sa oled nädala jooksul teinud kolm tundi otsuseid täiesti ise, ei ole eksam enam esimene kord, kus sa üksi otsustad.

Sõida teadlikult tavalistes, sulle tuttavates kohtades. Paljud õpilased tahavad viimasel nädalal harjutada just seda ristmikku, mida nad kardavad. Selles on mõtet, aga ainult siis, kui sa lähed sinna korra või kaks. Kui sa sõidad kogu nädala mööda neid kohti kus sa ei ole kindel või kardad, jääb ainus kogemus, mille sa kaasa võtad, pinge kogemus, mis kordub ja kordub.

Ja siis on veel uni. Sellest ei taheta rääkida, sest see kõlab liiga lihtsalt, aga väsinud inimese otsustusvõime on oluliselt aeglasem. Kui valida viimase õhtu lisatunni ja korraliku une vahel, võidad sa unega rohkem.

Eksamipäeva hommik

Söö midagi, isegi kui sul isu ei ole. Tühja kõhuga läheb närv tugevamaks ja tähelepanu hüplikumaks.

Ära vaata hommikul üle liiklusreegleid. See tundub vastutustundlik, aga tegelikult tekitab see viimasel tunnil tunde, et sa ei tea midagi, sest iga kiirelt loetud lause meenutab sulle midagi, mida sa pole hiljuti kasutanud. Sa oled selle materjali juba läbi töötanud. Hommikul on sinu ülesanne ainult rahulikult eksmaile kohale jõuda.

Tule kohale varem kui vaja. Kiirustades saabunud inimese pulss ei jõua enne sõidu algust normaliseeruda ja esimesed minutid lähevad rahunemisele, mitte sõitmisele.

Kui ootamine hakkab pinget üles kruvima, siis on kõige lihtsam ja kõige paremini töötav asi hingamine. Hinga sisse, loe neljani ja välja kuus või kaheksa korda. Pikem väljahingamine langetab pulssi. Tee seda paar minutit. See ei ole mingi imetrikk, see on lihtsalt viis, kuidas keha maha rahustada olukorras, kus mõtlemine seda enam ei suuda.

Mis aitab siis, kui lähed sõidu ajal närvi

Esimene asi on tõsta pilk üles ja vaata kaugele. See on ainus tegevus, mis korraga vähendab pinget ja parandab sõitu. Kaugemale vaadates saad sa rohkem aega ja infot, rohkem aega annab võimaluse otsustada rahulikumalt ja rahulikum otsus vähendab omakorda pinget.

Teiseks pikenda väljahingamist. Sa võid seda teha täiesti märkamatult ka sõidu ajal, punase tule taga või sirgel lõigul.

Kolmandaks las see üks viga on see viga nagu ta on. Lihtsalt üks viga. Eksamineerija kirjutab sõidu jooksul üles palju asju ja suur osa neist ei ole vead, vaid tähelepanekud. Kui sa oled kuskil enda arvates eksinud, siis on ainus mõistlik reaktsioon jätkata rahulikult, sest kaks järgmist head otsust räägivad sinu kasuks tunduvalt rohkem kui üks viga.

Ja veel üks asi, mida õpilased tihti ei tea. Sa võid küsida, kui eksamineerija juhis jäi arusaamatuks, see on täiesti lubatud ja paluda üle korrata. See ei ole nõrkuse märk. Juht, kes täpsustab selle asemel, et pimesi arvata, teeb täpselt seda, mida ohutu liiklemine eeldab.

Kui eksam ebaõnnestus

Siis on paar päeva halb tunne ja seda ei ole mõtet ilustada.

Aga tasub teada, mida see tulemus tähendab ja mida ta ei tähenda. See tähendab, et sel korral, sellel marsruudil, selles olukorras jäi midagi puudu. Väga suur osa läbikukkumistest tuleb ühest konkreetsest olukorrast, mitte üldisest oskamatusest ja seda konkreetset olukorda saab harjutada.

Kõige kasulikum asi, mida sa pärast eksamit teha saad, on kirjutada veel samal päeval üles, mis täpselt juhtus. Mitte tunne, vaid koht ja tegevus. Millisel ristmikul, mis suunal, mis järjekorras asjad kehvasti läksid. Nädala pärast on see mälestus juba udune ja alles jääb ainult ebamäärane tunne, et läks halvasti. Konkreetne kirjeldus annab sulle võimaluse ennast parandada, ebamäärane tunne võimendab hirmu.

Teine kord on enamiku jaoks kergem, sest kadunud on kõige suurem tundmatu, teadmatus. Sa tead nüüd, kuidas eksam käib, kes kõrval istub ja mis tunne see on. See teadmine on väärt üsna palju.

Kust sa tead, et oled valmis

Valmisolek ei tähenda, et närv on kadunud. Ta ei kaotegelikult kuhugi ja ta ei peagi kaduma, sest väike pinge hoiab tähelepanu üleval.

Valmisolek tähendab kolme asja.

• Sa suudad sõita ilma kellegi kinnituseta.
• Sa saad ise aru, kui midagi läks viltu, ja oskad seda parandada.
• Kui tekib pingeline olukord, siis sa tead, mis sind maha rahustab.

Kui sa tahad neid kolme asja enda puhul konkreetsemalt vaadata, siis olen teinud selleks tasuta enesehindamise testi. See ei anna sulle hinnet, vaid näitab, kus sul on kõige rohkem võita.

Tasuta testid

The post Sõidueksami närv ja kuidas sellega toime tulla appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.