Kujuta ette. Eksam on alanud, sa oled paar minutit sõitnud ja tunned, et läheb päris hästi ja siis juhtub midagi. Mootor sureb ristmikul välja või sa unustad suunatule õigel hetkel sisse lülitada.

Iseenesest pole see suur probleem, aga järsku on tunne, et su pea on täitsa tühi.

Miks?

Sul on peas kaks juhti

Mõtle nii, et roolis ei istu sina üksi, vaid sinuga koos sõidab kaks erinevat juhti.

Üks on mõtlev juht. Tema vaatab ette, loeb liiklust, otsustab, kas sa jõuad ristmiku ületada üle või mitte. Tema teeb kõik tegelikud otsused.

Teine on autopiloot. Tema on see, kes vahetab käiku ilma, et sa sellele mõtleks. Kes hoiab rooli. Kes vajutab piduri õigel hetkel, sest sa oled seda tuhat korda teinud. Autopiloot ei mõtle, ta lihtsalt teeb.

Rahulikult sõites töötavad mõlemad koos ja sa isegi ei märka neid.

Mis juhtub esimese vea korral?
Kui midagi läheb viltu, läheb sinu kehas käima häirekell. Süda hakkab kiiremini lööma, keha valmistub justkui ohuks. See on täpselt sama süsteem, mis kaitses inimest tuhandeid aastaid tagasi kiskja eest.

Häda on selles, et see häirekell lööb esimesena pikali just selle mõtleva juhi ja sinu peas jääb tööle ainult autopiloot.

Ja siin ongi vastus küsimusele, miks tundub, nagu aju lülituks välja. Auto liigub edasi, käed ja jalad teevad õigeid liigutusi, aga see osa, kes vaatas ette ja tegi otsuseid, on hetkeks lauast lahkunud.

Samal ajal juhtub veel üks asi. Sinu tähelepanu keskendub veale. Sa ei vaata enam teed, sa mõtled veale. Peas keerleb mõte “nüüd ma kukkusin läbi”, ja see mõte võtab enda alla just selle osa ajust, mida oleks vaja järgmisel ristmikul.

Miks üks viga toob kaasa teise
Nüüd on olukord järgnev. Mõtlev juht on maas, tähelepanu on kinni eelmises situatsioonis, aga liiklus läheb edasi ja iga uus ristmik nõuab uut ja kohest otsust.

Just sedasama otsust, mida keegi parasjagu vastu ei võta.

Nii tulebki teine viga ja see kinnitab sulle “näed, ma tõesti kukun läbi”, mis paneb häirekella veel valjemini lööma. See on nagu ring, mis end ise võimendab ja just see ring, mitte see esimene pisike viga, viibki tavaliselt läbikukkumiseni.

Enamik inimesi ei kuku läbi sellepärast, et nad ei oska sõita nad kukuvad läbi sellepärast, et üks väike viga eemaldas sinu peast selle mõtleva juhi.

Ja nüüd hea uudis
See kõik ei ütle sinu kohta mitte midagi. See ei tähenda, et sa oled halb juht või närviline inimene või et sa ei sobi rooli.

See on lihtsalt viis, kuidas iga inimese närvisüsteem pinge all töötab. See juhtub pilootidega, kirurgidega, tippsportlastega, kõigiga.

Ja kõige olulisem on, et seda saab treenida. Vahe hea ja halva eksamipäeva vahel ei ole tavaliselt oskustes, vahe on selles, kas sa oskad esimese vea järel selle mõtleva juhi kiiresti tagasi tuua, enne kui see ring sinu peas käivitub?

Just seda me järgmistes õppetükkides harjutamegi. Sa õpid ühe väikese oskuse, mis annab sulle vea hetkel paar sekundit, mille jooksul saad end koguda ja edasi sõita. See on olulisem kui ükski liiklusmärk.

Võta minuga ühendust ja proovime sinu närvilisusega koos hakkama saada. https://liikluskommunikatsioon.ee/kontakt/

The post Miks üks väike viga võib kogu sõidu untsu keerata? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Auto mark ei anna sõidueksamil sisulist eelist. Kui juhtimisoskused on omandatud, suudab juht kohaneda erinevate sõidukitega. Erinevused siduri tunnetuses, rooli raskuses, käigu vahetamises või juhtseadmete paigutuses on olemas, kuid need ei määra eksami tulemust.

Sõidueksami edukust mõjutavad eelkõige kolm asja:

• liiklusreeglite tundmine ja nende järjepidev rakendamine;
• oskus liikluses ohutult ja ettenägelikult tegutseda;
• eksaminärvi juhtimine.

Kui eksam ebaõnnestub üksnes seetõttu, et auto mark oli teine, viitab see pigem sellele, et oskused ei olnud veel piisavalt kindlad või stress mõjutas sooritust. Hästi ettevalmistatud juht suudab ohutult sõita erinevate sõidukitega.

Sõiduõppe eesmärk ei ole õpetada inimest juhtima ühte konkreetset autot. Eesmärk on õpetada inimest juhtima sõidukit ning tegema liikluses ohutuid otsuseid sõltumata margist või mudelist.

Kokkuvõttes ei tee eksamit ära auto. Selle teeb ära juht.

The post Auto mark ei anna sõidueksamil sisulist eelist. appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Miks tekib sõidueksami ärevus?

Sõidueksamil hinnatakse sinu teadmisi, tähelepanu ja otsustusvõimet reaalsetes liiklusoludes. Kui ärevus muutub liiga suureks, võivad tekkida eksimused, mida tavapärases sõidutunnis ei juhtuks.

Levinumad sümptomid enne sõidueksamit:

• tugev närvipinge;
• keskendumisraskused;
• hirm eksida või läbi kukkuda;
• käte värisemine;
• tunne, et õpitud oskused on „kadunud“;
• liigne keskendumine eksamineerijale.

Sõidueksam Pärnus ja mida tasub teada?

Pärnu liikluskeskkond sisaldab erinevaid olukordi, mida eksamil sagedamini hinnatakse:

• ringristmikud;
• parema käe reegliga ristmikud;
• sõiduradade vahetused (kiirendus- ja aeglustusrajad);
• jalakäijate ja ratturitega arvestamine;
• kiiruse valik erinevates liiklussituatsioonides (erineva kiirusega alad kesklinnas ja rannapiirkonnas);
• parkimine.

Hea sõiduoskus on oluline, kuid sama oluline on suutlikkus säilitada rahu ja teha turvalisi otsuseid ka pingelises olukorras, milleks sõidueksam kindlasti on.

Paljud õppijad ei teadvusta, kui suur mõju võib olla eksamiärevusel. Mõõdukas pinge aitab keskenduda, kuid liigne ärevus võib vähendada tähelepanuvõimet ja suurendada vigade tõenäosust.

Seetõttu on kasulik hinnata oma valmisolekut mitte ainult sõiduoskuste, vaid ka vaimse valmisoleku seisukohalt.

Tee tasuta eksamiärevuse test

Liikluskommunikatsioon.ee pakub tasuta teste, mis aitavad hinnata:

• sõidueksami ärevuse taset;
• enesekindlust eksamiks valmistumisel;
• võimalikke riskikohti, mis võivad eksamil probleeme põhjustada;
• valmisolekut pingelistes liiklusolukordades toime tulla.

Testi tulemused annavad parema ülevaate sellest, kas vajad enne eksamit rohkem harjutamist, ärevuse juhtimise tehnikaid või lihtsalt kinnitust, et oled õigel teel.

Valmistu targalt, mitte ainult rohkem

Sõidueksami edukas sooritamine ei sõltu ainult sellest, mitu sõidutundi oled läbinud. Oluline on ka oskus oma tähelepanu juhtida, pingeid maandada ja liikluses rahulikult otsuseid teha.

Kui otsid infot teemadel sõidueksam Pärnus, eksamiärevus, sõidueksami läbimine, autokooli eksam, Transpordiameti sõidueksam Pärnu või kuidas eksamihirmust üle saada, siis alusta oma ettevalmistust tasuta testidest.

Tee test juba täna ja saa teada, kui valmis oled sõidueksamiks tegelikult.

https://liikluskommunikatsioon.ee/avaleht/tasuta-testid/

https://liikluskommunikatsioon.ee/soidueksam/

The post Sõidueksamiärevus ehk kuidas saada enesekindlamaks ja suurendada eksami läbimise võimalust? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Liikluskommunikatsioon.ee tasuta testid aitavad hinnata, milline on sinu eksamiärevuse tase ning millised tegurid võivad eksamil enim pingeid tekitada. Testide tulemused annavad sulle parema ülevaate oma valmisolekust ja aitavad leida võimalusi ärevuse vähendamiseks.

Kui soovid saada aimu oma tugevustest, võimalikest riskikohtadest ja eksamiks valmisolekust, lahenda tasuta test juba täna. Mida paremini sa tunned iseennast, seda enesekindlamalt saad keskenduda sellele, mis on kõige olulisem – ohutule ja kindlale sõidule.

Kui soovid parimat kogemust enne sõidueksamit Pärnus, siis L :komm Liikluskool on selleks parim lahendus.

NB! Isegi kui sa oled sõitnud manuaalkäigukastiga sõidukiga, siis eksamiks ettevalmistust saab ka teha automaatkõigukastiga sõidukiga.

Vaata meie teenuseid https://liikluskommunikatsioon.ee/autokooli-teenused/ ja alusta oma teekonda kindlalt.

The post Kas eksamiärevus võib mõjutada sinu sõidueksami tulemust? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

The post Lugu, mis ei vääri romantiseerimist appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Väidet, et manuaalkäigukastiga sõitma õppimine annab parema tulemuse auto käsitsemisel kui automaatkäigukastiga õppimine, ei saa üheselt kinnitada. Küsimusele vastamine sõltub eeskätt sellest, kuidas mõista „paremat auto käsitsemist“. Kui selle all peetakse silmas sõiduki tehnilist valdamist, siis on asjakohane keskenduda käiguvahetusele, siduri kasutamisele ja sõiduki mehaanilisele juhtimisele. Kui aga hinnatakse juhi laiemat suutlikkust liikluses ohutult hakkama saada, siis tuleb tähelepanu suunata hoopis riskide ennetamisele ja hindamisele.

Manuaalkäigukastiga õppimine eeldab kahtlemata täiendavate sõiduki spetsiifikast tulenevate tegevuste omandamist, kus algaja juht peab suutma koordineeritult kasutama sidurit, gaasipedaali ja käiguvahetust ning sobitama need sõiduki kiiruse, teeolude ja liiklusolukorraga. Seetõttu võib väita, et manuaalkäigukastiga õppimine arendab kitsamas tähenduses teatud tüüpi tehnilist käsitsemisoskust rohkem kui automaatkäigukastiga õppimine.

Samas ei tähenda suurem tehniline keerukus automaatselt paremat toimetulekut liikluses. Shinari, Meiri ja Ben-Shohami (1998) poolt läbiviidud uuring, milles käigukasti tüüp ei osutunud iseseisvalt määravaks teguriks juhi reaktsiooniaja kujunemisel. Reaktsioonivõimet mõjutasid enam juhi ebakindlus, vanus ja muud individuaalsed tegurid. See osutab sellele, et sõidutulemust ei kujunda üksnes sõiduki tehniline keerukus, vaid ka juhi kognitiivne võimekus ja muud liikluses olulisi tegureid.

Sarnasele järeldusele viitab ka Warshawsky-Livne’i ja Shinari (2002) tehtud uuring. Nende uuringus ei ilmnenud käigukasti tüübil olulist mõju juhi reaktsiooniajale, küll aga mõjutasid reaktsioonivõimet juhi ebakindlus, vanus ja teised individuaalsed tegurid. Sellest järeldub, et käigukasti tüüp ei ole iseseisvalt piisav argument soorituse erinevustele ning juhi käitumist kujundavad sageli muud kognitiivsed ja situatsioonipõhised tegurid, mis liikluses ette võivad tulla.

Akbari jt (2021) ülevaade osutab sellele, et õpe parandab sekundaarseid tulemusi nagu sooritust ja enesehinnangut, kuid otsest mõju õnnetuste vähendamisele ei tõestatud. See rõhutab vajadust keskenduda hoopis käitumislikele tulemustele, mitte ainult tehnilistele oskustele, mis toetab Hatakka jt (2002) seisukohta  kõrgema järgu oskuste olulisusest juhi arengus.

Sama rõhutavad ka Hatakka jt (2002), et juhiõpe ei tohiks piirduda vaid sõiduki tehnilise valdamisega, vaid peab hõlmama ka kõrgema järgu oskusi, nagu ohtude ennetav tajumine, oma võimete realistlik hindamine ja käitumise kohandamine vastavalt liiklusolukorrale. Sama järeldust toetab ka Euroopa Komisjoni noorte algajate juhtide teemaraport (European Commission, 2023), mille põhjal sõltub algaja juhi ohutus ennekõike väheses kogemuses ning kõrgema järgu oskuste arengus, sealhulgas ohu tajumisest, tähelepanu juhtimises, riskide adekvaatses hindamises ja enesehinnangus.

Juhtimisoskuse kujunemise seisukohalt on oluline rõhutada, et ohutu liiklemine ei taandu ainult võimele sõidukit tehniliselt käsitseda. Fisher, Pollatsek ja Pradhan (2006) tõdesid, et algajaid juhte on võimalik õpetada süstemaatilisemalt märkama varjatud ohuallikaid ning selline väljaõpe parandab ohu tajumist nii simulaatoris kui ka reaalses liikluses. Selanderi, Bolini ja Falkmeri (2012) uuring vanemaealiste juhtidega näitas, et väiksem tehniline koormus võib mõnes kontekstis parandada üldist sõidutulemust. Kuigi see uuring ei käsitle algajaid juhte, toetab see tulemuste tõlgendamisel üldisemat arusaama, et juhtimise lihtsustumine (automaatkäigukasti valik) võib teatud juhtudel anda positiivse tulemuse.

Eeltoodu kinnitab järgmisi järeldusi, et käigukasti tüüp ei ole iseseisvalt määrav tegur juhtimisoskuses. Füsioloogilised mõõdikud kinnitavad, et manuaalse ja automaatse juhtimise vahel ei ole olulist erinevust kognitiivses koormuses kogenud juhtide puhul ja automaatkäigukast võib toetada algajat juhti just õppimise algfaasis. Lisaks toetavad uuringud väidet, et automaatkäigukast võib vähendada algaja juhi kognitiivset koormust ja kõrgema järgu oskused on juhi seisukohalt määravad ning liiklusohutuse seisukohalt on oluline ohtude tajumine, riskide hindamine ja ennetav käitumine, mitte tehniline käsitsemisoskus.

Seetõttu ei ole keskne küsimus mitte see, kumb käigukast „teeb paremaks juhiks“, vaid see, milliseid oskusi juhiõpe esikohale seab ja kuidas need eri õppimisfaasides parema tulemuse annavad. Manuaalkäigukastiga õppimine võib parandada sõiduki tehnilise käsitsemise oskust, kuid puudub piisav alus väita, et see annaks üldiselt parema ohutu juhtimisoskuse kui automaatkäigukastiga õppimine.

Viited

Shinar, D., Meir, M., & Ben-Shoham, I. (1998). How automatic is manual gear shifting? Human Factors, 40(4), 647–654. https://doi.org/10.1518/001872098779649346

Warshawsky-Livne, L., & Shinar, D. (2002). Effects of uncertainty, transmission type, driver age and gender on brake reaction and movement time. Journal of Safety Research, 33(1), 117–128. https://doi.org/10.1016/S0022-4375(02)00006-3

Akbari, Maryam 1., et al. Is Driver Education Contributing towards Road Safety? A Systematic Review of Systematic Reviews. jaanuar 2021, lk 69–80. ProQuest, https://doi.org/10.5249/jnir.vl3il.1592.

Hatakka, M., Keskinen, E., Gregersen, N. P., Glad, A., & Hernetkoski, K. (2002). From control of the vehicle to personal self-control: Broadening the perspectives to driver education. Transportation Research Part F: Traffic Psychology and Behaviour, 5(3), 201–215. https://doi.org/10.1016/S1369-8478(02)00018-9

European Commission. (2023). Road safety thematic report – Young novice drivers. European Road Safety Observatory. European Commission, Directorate General for Transport.

Fisher, D. L., Pollatsek, A., & Pradhan, A. K. (2006). Can novice drivers be trained to scan for information that will reduce their likelihood of a crash? Injury Prevention, 12(Suppl 1), i25–i29. https://doi.org/10.1136/ip.2006.012021

Selander, H., Bolin, I., & Falkmer, T. (2012). Does automatic transmission improve driving behavior in older drivers? Gerontology, 58(2), 181–187. https://doi.org/10.1159/000329769

The post Kas manuaalkäigukastiga sõitma õppimine annab parema tulemuse auto käsitsemisel kui automaatkäigukastiga õppimine? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

https://www.laanlane.ee/kas-autoga-kooli-ukse-ette-viimine-teeb-lastest-liikluses-abitud/

Viimastel aastatel on Eestis sagenenud nähtus, mida võib nimetada autovanemluseks ehk lapse igahommikune viimine koolimaja ukse ette. Esmapilgul tundub tegemist olevat turvalise ja mugava lahendusega, sest vanem kontrollib, et laps jõuab õigeks ajaks ja ohutult klassi.

Liiklusoskus sünnib kogemusest, mitte autosõidust

Liikluskäitumise kujunemine on otseselt seotud korduvate kogemustega. Lapse aju loob liiklusmudeleid sammhaaval: kõndides, peatudes, vaadates, hinnates kaugusi ja kiirusi. Kui igapäevane liikumine on taandatud autos istumisele, nutiseadmesse süvenemisse ja ukse ette sõidutamisele, jäävad need kogemused omandamata.

Veelgi enam – kui laps harjub, et liikumine tähendab alati autot, tekib tal varakult mõtteviis: liikumine = auto. Jalgsi või rattaga minna tundub hiljem ebamugav ja hirmutav. Teismeeas võib see väljenduda hirmus üksi bussiga sõita või tänavat ületada. Täiskasvanuna aga muutub see laiskuseks ja sõltuvuseks neljarattalisest. See ei ole ainult lapse probleem – see on ühiskonna probleem, sest me toodame juurde inimesi, kes ei näe alternatiivi autole.

Juba 10–12-aastased lapsed, kelle vanemad neid regulaarselt autoga kooli viivad, tunnevad end jalakäijana ebakindlamalt kui eakaaslased, kes liiguvad iseseisvalt. Uksest ukseni veetud lastel on hilisemas teismeeas suurem risk sattuda liiklusõnnetustesse, sest nad ei ole harjunud iseseisvalt liiklust tajuma ega ohte ennetama.

Turvalisuse illusioon versus tegelik turvatunne

Vanem võib arvata, et ta teeb lapsele teene, säästes teda “ohtlikust liiklusest”. Tegelikkus on vastupidine: laps ei õpi liiklusriske iseseisvalt tajuma ja laste üleliigne kaitsmine loob illusiooni turvalisusest, kuid valmistab nad ette pigem abituseks.

Meil on valida kahe tee vahel. Üks on mugav: istuta laps autosse ja looda, et kõik läheb hästi. Teine on vaevanõudvam: käia temaga koos kooliteed, vaata seda kooliteed tema pilguga ja tasandilt, harjuta laps liikluses mõtlema ja otsustama, arutada ohte ja lase tal üha enam iseseisvalt hakkama saada.

Esimene loob mugavuse täna, teine loob turvalisuse homme.

Küsimus pole niivõrd selles, kas laps jõuab kooli ohutult, vaid see, kas ta õpib hiljem liikluses hakkama saama.

The post Kas autoga kooli ukse ette viimine teeb lastest liikluses abitud? appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120433668/tarmo-vanamoisa-waze-i-ei-pea-koguaeg-kasutama-aga-monikord-aitab-see-olla-parem-autojuht

Põhja prefekt Ats Kübarsepp kutsus rahvast üles lülitama välja oma Waze’i rakendust – siis oleksime liikluses tähelepanelikumad. Kokkuvõttes ei tee meid aga liikluses ohutumaks ei tehnoloogia ega selle puudumine, vaid oskus teha teadlikke valikuid ja õigeid otsuseid.

The post Tarmo Vanamõisa: Waze’i ei pea koguaeg kasutama, aga mõnikord aitab see olla parem autojuht appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1150232/olgem-viisakad-kogenud-soiduopetaja-eesti-liikluse-koige-suurem-probleem-on-inimene-

The post OLGEM VIISAKAD! Kogenud sõiduõpetaja: „Eesti liikluse kõige suurem probleem on inimene.“ appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.

Liiklemine ei ole pelgalt tehniline tegevus või reeglite järgimine. See on sotsiaalne käitumine, milles peegeldub ühiskonna üldine hoiak. Paraku kipub meie liikluskultuuris domineerima suhtumine, kus teised liiklejad on pigem tüütus või takistus – justkui nähtamatu mass, kellega pole vaja arvestada. Autot oskame küll juhtida, kuid inimeseks jäämine liikluses on hoopis keerulisem ülesanne.

Enne kui investeerime uut tüüpi teedesse, fooridesse või automaatikasse, peaksime küsima: kas meie mõtteviis on üldse valmis turvaliseks ja väärikaks liiklemiseks? Kui vastus on eitav, pole ime, et iga möödasõit muutub võistluseks ja iga ristmik väljakutseks, kus võidab see, kes on nahaalsem ja  julgeb rohkem riskida.

Meie liikluskultuuri on tugevalt imbunud kasu- ja jõukeskne mõtlemine: „kui mulle on kasulik, siis ma teen, olgu tagajärjed millised tahes.“ See selgitab ka põhjuseid, miks esineb arutuid möödasõite pimedas kurvis, kiiruseületusi, suunatulede ignoreerimist, agressiivset signaalitamist ja käemärke. Kui roolis kaob empaatia, muutub liikluskeskkond ettearvamatuks ja ohtlikuks.

Oluline on rõhutada: probleem ei peitu teadmatuses. Eestis läbivad tuhanded inimesed igal aastal teooria- ja sõidueksami, seega ei saa öelda, et inimesed ei tea, kuidas peaks käituma. Küsimus on väärtustes ja hoiakutes. Üksteisega arvestamine ei ole nõrkus, vaid hädavajalik eeldus selleks, et ühine liiklusruum üldse toimiks.

Praegune olukord sarnaneb rohkem metsiku džungliga kui tsiviliseeritud ühiskonnaga – igaüks ajab oma rida, käitub justkui üksi ja usub, et jõulisus on ainus viis läbi lüüa. Tegelikult ei ole probleem mitte liigses autostumises, vaid puudulikus soovis olla liikluses inimene, kes mõistab, et teiste heaolu ei vähenda tema oma.

Nii kaua, kuni kehtib mentaliteet „mina enne kõiki“ ja ühiskond seda vaikides aktsepteerib, peegeldub see ka meie liikluspildis. Ning see peegelpilt ei ole tihti kuigi ilus.

The post Eesti liikluse suurim probleem on inimene appeared first on Liikluskommunikatsioon.ee.