Vaatab, aga ei näe
Kõige sagedasem lause, mida ma sõidutunnis kuulen, kõlab nii: „Aga ma ju vaatasin.“
Enamasti on see tõsi. Õpilane vaatas, pööras pead, kontrollis peeglit, aga jalgratturit ta ikkagi ei näinud.
Vaatamine on liigutus. Nägemine on arusaamine.
Vaatamine tähendab, et pilk suundus õigesse suunda. Nägemine tähendab, et sa said aru, mida sa vaatasid ja mida sa sellest järeldad ja teed.
Esimestel tundidel kulub suur osa tähelepanust auto sisemistele tegevustele: käigukang, sidur, kiirus, suunatuled, peeglid jne. Väljapoole jääb see, mis üle jääb, aga üle ei jää palju.
Sellepärast juhtubki, et pilk libiseb üle ülekäiguraja, aga ülekäigurajal või selle läheduses toimuv ei jõua kohale.
Kogenud juht vaatab kaugemale, laiemalt ja varem
Liiklusuuringutes on aastakümneid mõõdetud, kuhu inimene sõites päriselt vaatab. Erinevus algaja ja kogenud juhi vahel on selge. Algaja pilk kipub jääma auto lähedale st kapoti ette, otse teele. Kogenud juhi pilk läheb kaugemale, katab laiema ala ja jõuab kohale enne, kui midagi juhtub.
See „enne“ ongi kogu asja tuum. Seda nimetatakse ühe sõnaga: ohutunnetus. Kogenud juht ei näe rohkem, ta näeb varem. Ja varem nähtud asi ei ole enam oht, see on lihtsalt asi, mille jaoks sul on aega ennetada ja reageerida.
Pall on hoiatus
Hea näide. Sõidad elamurajoonis ja tänavale veereb pall.
Algaja näeb palli, kogenud juht näeb last, keda veel ei ole tema vaatevälja ilmunud.
Sama loogika kordub kogu aeg:
- Peatuses seisev buss ei ole takistus, see on piiratud vaateväli, mida sul hetkel ei ole.
- Kõrge hekk ristmikul on koht, kus sa pead liikuma tasapisi ettepoole, kuni näed või nagu mina tunnis ütlen – hiilid ettepoole.
- Ees pidurdav auto ei ole probleem, see on info selle kohta, mida eesolev juht juba näeb ja sina veel mitte.
- Peegel ei ole kogu informatsioon, sest alati jääb kuhugi pimeala. Sellepärast käib rajavahetuse juurde ka mõnikord pea pööramine, mitte ainult pilguheit peeglisse.
Nägemine tähendabki nende vihjete lugemist. See on oskus, mis areneb aja ja kogemusega.
Kuidas seda õppida
Kõige lihtsam harjutus on ühtlasi mõne jaoks kõige veidram: räägi valjusti.
Sõidad ja ütled kõva häälega, mida sa näed ja mida sa arvad edaspidi juhtuvat.
„Jalakäija paremal, ta võib astuda teele.“
„Buss peatuses, tema eest võib keegi teele astuda.“
„Ristmik, paremale ei näe, sõidan vaikselt ettepoole.“
Alguses võib sul olla piinlik ja imelik, aga umbes kahe minuti pärast saad sa aru, et sa pead midagi ütlema ja selleks pead sa midagi nägema. Suu sunnib silmi tööle, nad hakkavad koos tööle.
Ja veel üks asi, kui sa räägid valjusti, ei jää sul aega vaadata õpetaja poole ja oodata, kas ta noogutab. Sa otsustad juba ise. Enamik õpilasi ei taju, kui palju nad seda noogutust ootavad, enne kui see ära kaob.
Ja mis sellel on pistmist eksaminärviga?
Rohkem, kui esmapilgul paistab.
Ärevus toitub üllatustest ja ootamatustest. Mida rohkem asju tuleb ootamatult, seda pingul sa oled ja mida pingul sa oled, seda kitsamaks su pilk tõmbub, vaateväli ahaneb (muutub järjest kitsamaks). Kitsam pilk tähendab omakorda rohkem üllatusi.
Rääkimine aitab ja mitte sellepärast, et sa muutud julgemaks, vaid sellepärast, et sul on rohkem aega ja aeg on see, mis rahustab.
Eksamil ei oodata sinult kartmatust. Oodatakse, et sa märkad õigel ajal ja tegutsed kas ennetavalt või olukorda kontrollides.
Märkamist saab õppida. Täpselt nagu paralleelparkimist, mis on natuke ebamugav, aga kõike seda natuke iga tund ja ühel hetkel on see lihtsalt olemas.
Sõidueksamiks valmistumine ei alga parkimisharjutustest. See algab sellest, mida sa teel märkad. Kui tahad teada, kui kaugele sinu pilk praegu ulatub, tee läbi tasuta enesetest „Kuhu sa vaatad?“ See ei ütle, kas sa saad eksami tehtud, vaid seda, kust alustada. https://liikluskommunikatsioon.ee/avaleht/tasuta-testid/